Paar sõna Türgi Ööst

Oh häda - ma olen kohutavalt tavalise mõtlemisega inimene. Maadlesin pool päeva selle blogi nime ja aadressiga, sest kõik, mis mulle tundus nii hea ja originaalne, oli "not available" (ausõna, ma saan hetkel sügelised selle sõnapaari peale!). Kui igasugu "sleepingsunnid" ja "stargaazerid" olid järgi proovitud ja ma lõplikult mõistsin, et võõraste sulgedega ennast ikka ei ehi, hakkasin viimases hädas läbi mõtlema neid hüüdnimesid, mis mulle on minevikus pandud. Ja meenuski lõpuks, et kunagi pärjati mind väga proosalises situatsioonis niivõrd fantaasiarikka hüüdnimega nagu Türgi Öö.

Ma olin sel ajal esimesel kursusel ja elasin Narva mnt 25 ühikas. See tähendas ühtlasi, et olin tollase Raatuse toidupoe igapäevane külastaja. Ilmselt mõnevõrra meeldejääv külastaja - lisaks mu eksootilisele välimusele ning kunagisele kombele ennast suht tumedalt meikida ja musta riietuda oli alatasa see probleem, et mulle meenus alles 5 minutit enne poe sulgemist, et inimene ei ela ükspäinis õhust ja armastusest (mitte et ühikas oleks kaht viimast eriti palju olnud :)). Siis ma muidugi tormasin hingeldades kauplusesse ja varustasin ennast kiirkäigul kõige hädavajalikuga hilisõhtuseks ebatervislikuks söömaajaks (sinna hulka kuulus kindlasti ka pakk halvaad või šerbetti, mis olid mu lemmikud). Kui ma siis ühel õhtul jälle oma boheemlaslikus hajameelsuses ja tumedas mantlis juba inimtühja poodi marssisin, kuulsin, kuidas üks müüja kassa juures teisele kommenteeris: "Näe, Türgi Öö tuleb jälle!"

Minu tollane toanaaber Kalluken pidi ennast selle loo peale ribadeks naerma ja nimetab mind vahel siiani Türgi Ööks.

Las ta siis olla pealegi. Vähemalt tundub, et keegi teine sellele nimele ei kandideeri :)