November...

Mõnikord on päris humoorikas haigena korralduskoosolekul viibida. Võrdub ilmselt purjuspäi tööle ilmumisega. Teised su ümber arutavad, keda kutsuda rahvusvahelise konverentsi peakõnelejateks, sina aga vahid ühte punkti ja mingil hetkel tabad end tegelemas hoopis igavikulisemate küsimustega, näiteks kas lause "mapp on kandiline" on aprioorne või siiski aposterioorne väide, kuidas kollastel paberitel üks pool on liimine, aga teine mitte, ja mis pagana loom kodus jälle dušigeeli ära sõi... Siis taipad, et äkki sinult oodatakse koosolekul osalemist, ja noogutad targa näoga - lootes, et satub ikka õige koha peale. Kõige transtsendentaalsem kogemus on aga see, kui sa ühel hetkel tabad ennast täiesti arukat juttu rääkimas ja ise mõtled imestunult, et kust see siis nüüd tuli...

Ühesõnaga mina jõudsin täna hariduskonverentsi koosolekult koju taas suhteliselt palavikulise enesetundega, millele teel liitus romantika stiilis "Kui läbi raske lörtsisaju tormas sügisene tuuuuuleiiiiiil..." Nüüd üritan toime tulla soojasaamise keerulise probleemiga ja ausalt öeldes ka maailmalõpumeeleoludega, kuna ilmselt pean teist nädalat järjest oma laulutunnid ära jätma.

November...