Disharmoonia harmooniaga

Ma olen oma harmoonia õpikuga nüüd sinnamaale jõudnud, kus see mind tõsiselt ärritama hakkab. Ma saan aru, et enamus seal kirjas olevatest reeglitest on tegelikult õiged. Järgin neid puhtalt kuulmise põhjal ka ise. Ent mind ajab marru see, kui mulle kõneldakse tõemeeli muusikapala "ehitamisest". See meenutab mulle negatiivseid emotsioone seoses Hesse "Klaaspärlimänguga" (ja need emotsioonid on kõik, mis ma sellest raamatust mäletan, ehkki mul tõesti jätkus snooblust see põhikooli ajal vist isegi kaks korda läbi lugeda). Mina olen oma tegelikult loomuselt jäme, sentimentaalne ja mitte eriti intelligentne, ning ma kavatsen seda ka edaspidi olla. Kõik, mis ma tahan, on oma suu lahti teha ja laulda sellest, mis minu sisemuses parasjagu publitseb, ja luua sellele minu meelest sobiv taust, mõtlemata "siia peame nüüd panema kuuenda astme tertskvartakordi ja andma talle subdominandi funktsiooni, lisades järgnevusse kadentsi kvartsekstakordi ja dominantseptakordi, ning lahendama toonikasse, ja küll ma olen nüüd tark, palun kummardage kõik minu ees." Oh jah... Sellise suhtumisega ei jõua ma vist eriti kaugele?!