Mesi, "Arctic" ja kepikõnd

Tunnistan, et minu elu on viimasel ajal üsna üheülbalise iseloomu omandanud. Olen mitu päeva järjest kodus istunud, reeglina arvuti või sündi taga, ning selle aja jooksul ka üpris "öökullistunud", st minu luuserlik komme päeval magada ja öösel üleval olla hakkab taas hoogu sisse saama. Trenni olen natuke teinud, aga kah siseruumides - välja minekut olen pidanud liigseks ajaraiskamiseks.

Igatahes - kui ma täna kell 6 hommikul paar tundi suikununa ja näost enam-vähem rohelisena perele hommikusööki tegema ronisin, olid R vanemad päris ehmunud. Ning siis, lõunapausi ajal tuli R isa ja pani mu ette lauale purgi mett, suure pudeli spordijooki ja... uued pesuehtsad käimiskepid :) ja kamandas mu endaga koos parki värsket õhku hingama. Mulle meenus paratamatult tarkusetera, mille päritolule ma ei oska isegi mitte ebakorrektselt viidata - et "ma armastan sind" võib öelda ka lausega "ära oma vihmavarju unusta". Mulle igatahes kippus pisar silmanurka - kas minust tõesti hoolitakse siis nii väga? Ja kuigi kepikõnd nõuab minult teatavat pratšetlikku lähenemist*, oli see tunnike ning selle taga peituv mõte imetore.

---
* See lähenemine on umbes niisugune, et OK, kui ma nüüd ignoreerin kolme fakti: a) et ma olen keskpäeval Tartu kõige suurema liiklusega tänaval, b) mul ei ole suuski ja c) lund on kah kuidagi vähevõitu, siis üldiselt on ju päris mõnus suusatada... :)