...
No ei ole sügis minu teema, ei ole. Väljas on külm ja niiske, inimesed ümberringi kõik nohused ja mina pean titaanlikku heitlust, et ise mitte mingit tõbe külge saada. Väkk. Häält on väga vaja, 2 nädala pärast juba etendused ja ettelaulmised, lisaks koolitöö. Kui kõik läheb hästi, siis toimub ka üks kontsert esimesel advendil, omapärane selle poolest, et ma saan endale kampa terve hulga tšellosid. Kui ma kogu oma julguse ja oskused ja energia kokku võtan, laulan nendega muuhulgas üht oma ammust lemmiklugu, üht neist, mille pärast ma üldse klassikalist laulu õppima hakkasin - Villa-Lobose "Bachianas Brasileiras no 5"... Aga ma ei julge praegu veel midagi lubada ja välja hõisata. Tõsine töö alles algab.
Raamatud on endiselt minu põgenemis- ja taastumisvahend nr 1. "Tumeda torniga" olen jõudnud neljanda osa juurde ja pean ütlema, et kui seni oli minu huvi antud sarja vastu pigem intellektuaalne, siis peale kähr-teleedu Oi ilmumist olen ma müüdud hing :) Veel üks teine saaga on mu oma konksu otsa saanud - sedapuhku õnnestus see mehel nimega Rothfuss. Tema "Kuningatapja Kroonikate" esimene raamat "Tuule nimi" (suht värske kraam, ilmus eesti keeles kahes osas üle-eelmisel ja eelmisel aastal, järgmine osa peaks inglise keeles tulema uuel aastal) oli väga meeldiv üllatus, peaaegu juba midagi Tolkieni ja Rowlingu klassi. Fantaasiakirjandust on jube palju (mõnikord ma mõtlen, et see on ajamärk - mida närvilisemaks ja probleemiderohkemaks muutub ühiskond, seda enam vajatakse muinasjutte), aga harva leidub autoreid, kel oleks ühtaegu fantaasiat, põhjalikkust ja head stiili. Loodan, et Rothfuss suudab samas vaimus jätkata.
Aga mõnikord näeb-kuuleb päriseluski midagi toredat :P Hiljuti näiteks sattusin pealt kuulma vestlust bussis kahe poisikese-koolijütsi vahel. Hakkasin paratamatult tähelepanu pöörama, kui üks neist õhkas ehtsa seebikakangelase häälega:
"Helen on nii ilus!"
Tema sõber pladistas ilmselgelt arusaamatuse sogases vees, püüdes meeleheitlikult lainele jõuda. "Mida???"
"Ma ei saa, ta on lihtsalt nii ilus! Ilusam kui Lady Gaga!"
Selle ülima ilu kirjelduse peale muigasid tahtmatult juba mitmed kõrvalseisjad. Samal ajal jätkas kangelane:
"Ma arvan, et ma abiellun temaga."
Vahepeal lainele jõudnud sõber vajus jälle sisse. "Kohe või?"
"Ei, lollakas. Siis, kui ma saan 18. Siis ma võtan limusiini ja roosid ja lähen ja abiellun temaga."
"...Ahaa... Aga... Kas sa saad siis lapse ka?"
"Ma ei tea. Kui vanalt saadakse lapsi?"
"Mina ka ei tea, aga 18-aastaselt vist veel ei saada."
"Oota, ma mõtlen. Minu ema on 28-aastane ja mina olen 11. See teeb..." Kangelase terve nägu tõmbus mõttepingutusest kipra. "See teeb... 17! Saab küll lapsi ka siis! Kui ma saan 18, siis ma abiellun Heleniga ja saan lapse!!!"
Nende tulevikuplaanidega väljusid noorsandid bussist.
Tõepoolest, armastus ei hüüa tulles...
Raamatud on endiselt minu põgenemis- ja taastumisvahend nr 1. "Tumeda torniga" olen jõudnud neljanda osa juurde ja pean ütlema, et kui seni oli minu huvi antud sarja vastu pigem intellektuaalne, siis peale kähr-teleedu Oi ilmumist olen ma müüdud hing :) Veel üks teine saaga on mu oma konksu otsa saanud - sedapuhku õnnestus see mehel nimega Rothfuss. Tema "Kuningatapja Kroonikate" esimene raamat "Tuule nimi" (suht värske kraam, ilmus eesti keeles kahes osas üle-eelmisel ja eelmisel aastal, järgmine osa peaks inglise keeles tulema uuel aastal) oli väga meeldiv üllatus, peaaegu juba midagi Tolkieni ja Rowlingu klassi. Fantaasiakirjandust on jube palju (mõnikord ma mõtlen, et see on ajamärk - mida närvilisemaks ja probleemiderohkemaks muutub ühiskond, seda enam vajatakse muinasjutte), aga harva leidub autoreid, kel oleks ühtaegu fantaasiat, põhjalikkust ja head stiili. Loodan, et Rothfuss suudab samas vaimus jätkata.
Aga mõnikord näeb-kuuleb päriseluski midagi toredat :P Hiljuti näiteks sattusin pealt kuulma vestlust bussis kahe poisikese-koolijütsi vahel. Hakkasin paratamatult tähelepanu pöörama, kui üks neist õhkas ehtsa seebikakangelase häälega:
"Helen on nii ilus!"
Tema sõber pladistas ilmselgelt arusaamatuse sogases vees, püüdes meeleheitlikult lainele jõuda. "Mida???"
"Ma ei saa, ta on lihtsalt nii ilus! Ilusam kui Lady Gaga!"
Selle ülima ilu kirjelduse peale muigasid tahtmatult juba mitmed kõrvalseisjad. Samal ajal jätkas kangelane:
"Ma arvan, et ma abiellun temaga."
Vahepeal lainele jõudnud sõber vajus jälle sisse. "Kohe või?"
"Ei, lollakas. Siis, kui ma saan 18. Siis ma võtan limusiini ja roosid ja lähen ja abiellun temaga."
"...Ahaa... Aga... Kas sa saad siis lapse ka?"
"Ma ei tea. Kui vanalt saadakse lapsi?"
"Mina ka ei tea, aga 18-aastaselt vist veel ei saada."
"Oota, ma mõtlen. Minu ema on 28-aastane ja mina olen 11. See teeb..." Kangelase terve nägu tõmbus mõttepingutusest kipra. "See teeb... 17! Saab küll lapsi ka siis! Kui ma saan 18, siis ma abiellun Heleniga ja saan lapse!!!"
Nende tulevikuplaanidega väljusid noorsandid bussist.
Tõepoolest, armastus ei hüüa tulles...
posted by Türgi Öö | 9:15 AM
2 Comments:
Sügisel saab mõnusasti end kampsunisse keerata ja suurde sooja mõnusasse salli mähkida. Ning värvilisi sukkpükse seelikuga kanda ning värviliseks muutuvaid puid nautida. Ning tassil kakaol on hoopis muu maitse kui keset kuumi suvekuid... Ja lehtede langemise aegu jalgupidi hunnikutes sahistada ning sügise rikast lõhna nautida. Saab igast ägedaid peakatteid juustele asetada ning uue vihmavarjuga eputada. Ning mõista tuult, mis Maad talve tulekuks ette valmistab. Ja mõnuga kuulata vastu akent krõbistavat vihma ja vaadata vihmakeepides inimesi... Sügist nautides ei ole ta sinu vaenlane, vaid sõber - iga sõber on ju isemoodi, mõni tujukam kui teine. Aga milline aastaaeg annab rohkem kui sügis?:)
Aitäh armsa kaitsekõne eest :) Jah, helgematel hetkedel ma näen neid sügise häid külgi ka. Tegelikult ma olen väga tänulik, et elan kõigi nelja aastaajaga kliimas - igaühes neis on midagi ilusat. Lihtsalt suvi jääb pimedate aastaaegade kõrval kuidagi ebaõiglaselt lühikeseks... Ja lauljana, kel nädala pärast etendused, tekib paratamatult paanika, kui inimesed ümberringi aina köhavad-nöhavad. Sel aastal oli Eestis üleminek suvekuumusest sügiskülmusesse nii järsk, et vähesed on ühegi tõveta vastu pidanud...
Postita kommentaar
<< Home