Ilus, ilus, ilus on maa...
...ilus on maa, mida armastan... Kui mul hakkab kummitama see Rannapi kantaat, siis on teada, et oleme jälle Eesti-tripi teinud. Tõepoolest, vaatamata igasugustele segavatele asjaoludele õnnestus meil seegi kord matkamas käia. Oli, tõsi küll, selline linnamehe matk, st liikusime peamiselt autoga, aga siiski... Ja reisikirjast te ei pääse, sest ma lihtsalt nii väga tahan seda veel ja veel meenutada!
Kui ma usuksin eelmistesse eludesse, siis võiks tõesti arvata, et ma olen kunagi Ahja jõe kallastel sündinud. Nagu nabanööriga veab mind ikka sinnakanti. Kaalusime sedapuhku mitmeid marsruute, aga lõpuks jäime taas Kagu-Eesti juurde pidama.
Alustasime oma teekonda teisipäeva hommikul Tartust ja keerasime vanale Tartu-Võru maanteele ehk Postiteele. See on minu lemmikmaantee (jah, mul on isegi selline kategooria olemas :)), üleni künklik ja käänuline ja metsaga ümbritsetud. Esimese peatuse tegime Penijärve matkarajale juhatava sildi juures. Meil oli plaan see rada läbi käia, aga paraku jäi raja otsa juures olev silt ka kogu metsa peale ainsaks, metsateid oli samas palju ja miski ei tundunud päris nii olevat, nagu kaart näitas. Selle vabandava jutu peale võite juba arvata, et meil õnnestus kohe esimesel matkarajal ära eksida (ma ju ütlesin, linnamehe matk) ja peamise vaatamisväärsuse, Penijärve juurde me ei jõudnudki. Siiski oli meil tore mitmekilomeetrine jalutuskäik hommikuses metsas, millele ma muuhulgas oleksin tahtnud Liblikametsa nime anda, sest neid oli seal lihtsalt nii palju ja erinevaid. R oleks vist küll Parmumetsa eelistanud (mõtlen väikeseid ja lendavaid, mitte suuri ja haisevaid), sest neid leidus ka külluses ja R-i armastasid nad eriti. Lõpuks saime R targa GPS-i abil aimu, kus me viibime, ja jõudsime maanteele tagasi.
Järgmisena peatusime vana tuttava Palojärve juures. Lootsime seal ujumas käia ja lõunat süüa. Olime arvestanud, et tegu on populaarse rannaga ning seal on ilusa ilmaga palju inimesi, ja nii oligi. Leidsime sellest hoolimata vaba lõkkekoha, ent siis maandus meie kõrvale terve võrkpalliplatsitäis suure naaberrahva pisut purjakil esindajaid, kõik noored ja vihased mehed, ja nende detsibellide talumiseks peavad väga "hästitreneeritud" kõrvad olema... Ühesõnaga meie taluvuspiir sai ületatud ja me lasime sealt jalga.
Edasi uitasime mõnevõrra sihitult, kõhud korisemas, peatusime Kanepis ning seal avastasime korraga suure kaardi, mis muuhulgas näitas lõkke- ja ujumiskohti Kooraste järvede juures Kanepi ja Otepää vahel. Sõitsimegi sinna, meie jaoks täiesti tundmatusse kanti. Peale tolmavaid kruusateid keerasime ühele üsna muhklikule metsateele, mille juures oli Kooraste Kõverjärve lõkkekohta juhatav silt. Sõitsime seda mööda jupp aega ning lõpuks nägimegi piknikuplatsi. Meie senise matkaõnne juures me aga üldse ei imestanud, kui sealt "Papa! Mama!" kostus ja metsavahe autosid, telke ja muud risu täis oli. R sõitis kurja vandudes rada mööda edasi, leidmaks kohta, kus autot ümber keerata... ja korraga sattusime veel ühe lõkkekoha peale.
Ning milline koht see oli! See asus liivasel künkal kahe järve vahel männimetsa all. Järvi ühendas vesiroose ja -kuppe täis kanal. Teise lõkkeplatsi hääled kostsid vaevu. Peamised helid olid metsa kohin ja lindude laul. Ka lõkkeplats ise oli kena ja korralik, koos kõige vajalikuga tule tegemiseks igasugustes tingimustes - süda läks taas RMK vastu soojaks.
Peesitasime Kõverjärve või täpsemalt (kohalikus keeles) Kõvvõrjärve ääres päris tükk aega, grillisime ja imetlesime loodust. Peaaegu olekski tahtnud sinna jääda, aga plaanid nägid ette, et peame Kiidjärvele natuke lähemal ööbima. Seega sõitsime veel paari Kooraste järvistusse kuuluva veesilma juurest läbi ning pöörasime siis tagasi Põlva poole. Linnas tegime väikese varumisretke ja käisime järves ujumas - väga mõnus oli!
Järgmiseks proovisime leida ööbimiskohta Mooste külje all Lahojärve ääres. See on väike rabajärv keset tõelist ürgmetsa, RMK-l on selle kaldal metsaonn. Ja arvake ära, mida me kohe puude vahelt kuulsime. Muidugi - "Papa! Mama!" ja loomulikult ka teised, märgatavalt vängemad sõnad pluss muusikatümps. Ma ei tea, millest suure naaberrahva esindajate seas korraga selline huvi Eestimaa looduskaunite paikade vastu, sest metsa hääli kuulama ja puutumatut loodust austama enamik neist ilmselgelt ei tule.
Igatahes pöörasime taas otsa ringi ja peale mõningast arutelu otsustasime kohe Kiidjärvele välja sõita. Juba üsna õhtuhämaruses jõudsime viimaks Sõnajalamäele. Vaikne ja tühi, ootas see meid.
Järgnev õhtu oli jälle üks imelisi õhtuid, mida ainult selles paigas kogeda võib. Istud kõrgel kaljul, vanad jämedad puutüved sinu ümber, vana väärikas jõgi voolab sügaval oma sängis, lõke põleb su kõrval... Ja rohkem ei oskagi kirjeldada. Aga on nii, nagu oleksid kodus.
Öö ei olnud, tõsi küll, nii väga mugav. Kuna meie telk läks eelmisel aastal samas kohas katki ja me ei ole uut soetanud, siis otsustasime magada autos. Vale otsus - pigem oleks pidanud julguse kokku võtma ja lageda taeva all lõkke juures kerra tõmbuma. Meie BMW on muidu igati tore auto, aga magamisasemena allpool igasugust arvestust. Ärkasime peale paaritunnist und nii kangetena, et meie lahtitöötlemiseks oleks valtse ja painutuspinke tarvis läinud.
Jätnud auto Kiidjärve keskusesse, seisis meil aga ees jalgsimatk Valgemetsa, mis kondid jälle kenasti paika raputas. Ning siis... Ahja jõele. Kanuuga. Otsustasime läbi teha sama marsruudi, mis eelmisel aastal minu sünnipäeval. Kui me tollal algajatena rabelesime, siis nüüd nautisime iga hetke ja lasime end nii palju kui võimalik lihtsalt voolul kanda, imetledes möödudes kõrgeid kaldapaljandikke ja ürgmetsa. Reisi algupoole ei olnud see muidugi eriti võimalik - jõel oli veel enam takistusi (peamiselt tuulemurdu) kui eelmisel aastal. Paar korda olime koguni sunnitud kaldale tulema ja kanuu teisele poole vettelangenud puudest moodustunud barrikaadi tassima. Ühel juhul sattusime tõelise hiina mõistatuse ette: puu oli langenud risti üle jõe, nii et ei saanud sellest mööda ei üle, ei alt. Mõlemad kaldad olid aga järsud ning ühel pool veel traataed ees - ka randumine tundus võimatu. Mõtlesime päris jupp aega, mida teha. Lõpuks avastasin, et puu oksaharude vahel on natuke vaba vett. Nõksutasime kanuu ettevaatlikult sellest august läbi, ronides samal ajal ise üle okste. Natuke tõelist akrobaatikat ja olime taas vabas vees, ilma et oleksime pidanud kanuust välja astuma... Kokku olime jõel üle kolme tunni ja jõudsime Kiidjärvele tagasi alles lõuna paiku.
Ülejäänud päeva otsustasime lihtsalt lebotada ning leidsime selleks ka laheda koha - lõkkeplatsi Nohipalu Mustjärve ääres. Meie eelmise reisi ajal Meenikunno ja Ilumetsa kandis jäi meil seal käimata, nüüd siis tegime selle tasa ning veetsime seal terve õhtu ja öö. Seal on väga vahvad puust onnikeste ja isegi külakiigega lõkkeplatsid. Ühes neist onnikestest me ka magasime, lõke aga hingitses onni suu ees terve öö - tõeline romantika :) Õhtul ja hommikul käisime Mustjärves ujumas, ehkki minu jaoks oli see paras katsumus. Ma olen nimelt see friik, kes tahab ujudes kasvõi häguseltki veekogu põhja näha. Mustjärves on see võimatu, sest vee läbipaistvus on ainult 0,4 meetrit. On tunne, nagu sukelduksid väga-väga tumeda õlle sisse. Ma mõistan, et tegelikult tuleb vee värvus selle happelisusest ja sellises elukeskkonnas on isegi kollidel väga raske elada, aga mingi alateadlik kõhedus jäi ikka sisse... :)
Nohipalu Mustjärve lõkkeplatsil viisin täide ka oma talvise lubaduse ning põletasin sümboolselt ja pidulikult oma 13. inventsiooni noodi. Kogu minu lugupidamise juures Bachi vastu - ärgu see enam kunagi mu silma alla ega kõrva sattugu.
Järgmisel hommikul tegime tiiru Meenikunno rabas. Päike hakkas järjest teravamalt praadima (sel päeval oli jälle üle 30 kraadi ja rabas on see miskipärast eriti tuntav), nii et minu lemmiku soojärve juurde jõudes olime juba üsna küpsed ja kosusime seal varjus tükk aega.
Liipsaare-poolsele rabaservale välja jõudes tegime taas fundamentaalse vea ja usaldasime kohapealset kaarti, mis väitis, et ilus sirge metsarada viib meid mööda rabaserva Päikeseloojangu maja ja parkla juurde tagasi. Jah, seda see rada lõpuks tõepoolest tegi, aga milline see oli!!! Algas kõik väga ilusalt ja paljutõotavalt, möödusime põnevatest langatuslehtritest jms, kus kõik infotahvlid juures ja puha; edasi läks tee aga järjest metsikumaks ja käänulisemaks, sukeldudes lõpuks päris tihnikusse, oli kohati soine ja kogu oma ulatuses (6 km!) paksult sipelgaid täis, nii et mina, kes ma sipelgahammustustest just väga lugu ei pea, panin terve teekonna vältel kitsehüpetega edasi, muidugi seal, kus ei pidanud kuivanud puudest üle ega alt läbi ronima. Mitte et mul muidu metsa vastu midagi oleks, aga me ei olnud nii ekstreemseteks tingimusteks sobivalt riietunud, pealegi oli meil joogivesi otsas ja janu piinas hirmsasti... Uskumatu, et ma seda ütlen, aga ma olin sedapuhku tõesti õnnelik tsivilisatsiooni naastes. Kõige tipuks sain seal tihnikus rabeledes kuskilt veel puugi, nii et loterii-allegrii on alanud... Igatahes otsustasime, et meie linnamehe matk on selle viimase seiklusega väärilise punkti saanud, ja võtsime suuna taas Tartu poole.
Vot selline matk siis sedapuhku. Tunnen igatahes, et mu patareid hakkavad tasapisi jälle täis saama...
Kui ma usuksin eelmistesse eludesse, siis võiks tõesti arvata, et ma olen kunagi Ahja jõe kallastel sündinud. Nagu nabanööriga veab mind ikka sinnakanti. Kaalusime sedapuhku mitmeid marsruute, aga lõpuks jäime taas Kagu-Eesti juurde pidama.
Alustasime oma teekonda teisipäeva hommikul Tartust ja keerasime vanale Tartu-Võru maanteele ehk Postiteele. See on minu lemmikmaantee (jah, mul on isegi selline kategooria olemas :)), üleni künklik ja käänuline ja metsaga ümbritsetud. Esimese peatuse tegime Penijärve matkarajale juhatava sildi juures. Meil oli plaan see rada läbi käia, aga paraku jäi raja otsa juures olev silt ka kogu metsa peale ainsaks, metsateid oli samas palju ja miski ei tundunud päris nii olevat, nagu kaart näitas. Selle vabandava jutu peale võite juba arvata, et meil õnnestus kohe esimesel matkarajal ära eksida (ma ju ütlesin, linnamehe matk) ja peamise vaatamisväärsuse, Penijärve juurde me ei jõudnudki. Siiski oli meil tore mitmekilomeetrine jalutuskäik hommikuses metsas, millele ma muuhulgas oleksin tahtnud Liblikametsa nime anda, sest neid oli seal lihtsalt nii palju ja erinevaid. R oleks vist küll Parmumetsa eelistanud (mõtlen väikeseid ja lendavaid, mitte suuri ja haisevaid), sest neid leidus ka külluses ja R-i armastasid nad eriti. Lõpuks saime R targa GPS-i abil aimu, kus me viibime, ja jõudsime maanteele tagasi.
Järgmisena peatusime vana tuttava Palojärve juures. Lootsime seal ujumas käia ja lõunat süüa. Olime arvestanud, et tegu on populaarse rannaga ning seal on ilusa ilmaga palju inimesi, ja nii oligi. Leidsime sellest hoolimata vaba lõkkekoha, ent siis maandus meie kõrvale terve võrkpalliplatsitäis suure naaberrahva pisut purjakil esindajaid, kõik noored ja vihased mehed, ja nende detsibellide talumiseks peavad väga "hästitreneeritud" kõrvad olema... Ühesõnaga meie taluvuspiir sai ületatud ja me lasime sealt jalga.
Edasi uitasime mõnevõrra sihitult, kõhud korisemas, peatusime Kanepis ning seal avastasime korraga suure kaardi, mis muuhulgas näitas lõkke- ja ujumiskohti Kooraste järvede juures Kanepi ja Otepää vahel. Sõitsimegi sinna, meie jaoks täiesti tundmatusse kanti. Peale tolmavaid kruusateid keerasime ühele üsna muhklikule metsateele, mille juures oli Kooraste Kõverjärve lõkkekohta juhatav silt. Sõitsime seda mööda jupp aega ning lõpuks nägimegi piknikuplatsi. Meie senise matkaõnne juures me aga üldse ei imestanud, kui sealt "Papa! Mama!" kostus ja metsavahe autosid, telke ja muud risu täis oli. R sõitis kurja vandudes rada mööda edasi, leidmaks kohta, kus autot ümber keerata... ja korraga sattusime veel ühe lõkkekoha peale.
Ning milline koht see oli! See asus liivasel künkal kahe järve vahel männimetsa all. Järvi ühendas vesiroose ja -kuppe täis kanal. Teise lõkkeplatsi hääled kostsid vaevu. Peamised helid olid metsa kohin ja lindude laul. Ka lõkkeplats ise oli kena ja korralik, koos kõige vajalikuga tule tegemiseks igasugustes tingimustes - süda läks taas RMK vastu soojaks.
Peesitasime Kõverjärve või täpsemalt (kohalikus keeles) Kõvvõrjärve ääres päris tükk aega, grillisime ja imetlesime loodust. Peaaegu olekski tahtnud sinna jääda, aga plaanid nägid ette, et peame Kiidjärvele natuke lähemal ööbima. Seega sõitsime veel paari Kooraste järvistusse kuuluva veesilma juurest läbi ning pöörasime siis tagasi Põlva poole. Linnas tegime väikese varumisretke ja käisime järves ujumas - väga mõnus oli!
Järgmiseks proovisime leida ööbimiskohta Mooste külje all Lahojärve ääres. See on väike rabajärv keset tõelist ürgmetsa, RMK-l on selle kaldal metsaonn. Ja arvake ära, mida me kohe puude vahelt kuulsime. Muidugi - "Papa! Mama!" ja loomulikult ka teised, märgatavalt vängemad sõnad pluss muusikatümps. Ma ei tea, millest suure naaberrahva esindajate seas korraga selline huvi Eestimaa looduskaunite paikade vastu, sest metsa hääli kuulama ja puutumatut loodust austama enamik neist ilmselgelt ei tule.
Igatahes pöörasime taas otsa ringi ja peale mõningast arutelu otsustasime kohe Kiidjärvele välja sõita. Juba üsna õhtuhämaruses jõudsime viimaks Sõnajalamäele. Vaikne ja tühi, ootas see meid.
Järgnev õhtu oli jälle üks imelisi õhtuid, mida ainult selles paigas kogeda võib. Istud kõrgel kaljul, vanad jämedad puutüved sinu ümber, vana väärikas jõgi voolab sügaval oma sängis, lõke põleb su kõrval... Ja rohkem ei oskagi kirjeldada. Aga on nii, nagu oleksid kodus.
Öö ei olnud, tõsi küll, nii väga mugav. Kuna meie telk läks eelmisel aastal samas kohas katki ja me ei ole uut soetanud, siis otsustasime magada autos. Vale otsus - pigem oleks pidanud julguse kokku võtma ja lageda taeva all lõkke juures kerra tõmbuma. Meie BMW on muidu igati tore auto, aga magamisasemena allpool igasugust arvestust. Ärkasime peale paaritunnist und nii kangetena, et meie lahtitöötlemiseks oleks valtse ja painutuspinke tarvis läinud.
Jätnud auto Kiidjärve keskusesse, seisis meil aga ees jalgsimatk Valgemetsa, mis kondid jälle kenasti paika raputas. Ning siis... Ahja jõele. Kanuuga. Otsustasime läbi teha sama marsruudi, mis eelmisel aastal minu sünnipäeval. Kui me tollal algajatena rabelesime, siis nüüd nautisime iga hetke ja lasime end nii palju kui võimalik lihtsalt voolul kanda, imetledes möödudes kõrgeid kaldapaljandikke ja ürgmetsa. Reisi algupoole ei olnud see muidugi eriti võimalik - jõel oli veel enam takistusi (peamiselt tuulemurdu) kui eelmisel aastal. Paar korda olime koguni sunnitud kaldale tulema ja kanuu teisele poole vettelangenud puudest moodustunud barrikaadi tassima. Ühel juhul sattusime tõelise hiina mõistatuse ette: puu oli langenud risti üle jõe, nii et ei saanud sellest mööda ei üle, ei alt. Mõlemad kaldad olid aga järsud ning ühel pool veel traataed ees - ka randumine tundus võimatu. Mõtlesime päris jupp aega, mida teha. Lõpuks avastasin, et puu oksaharude vahel on natuke vaba vett. Nõksutasime kanuu ettevaatlikult sellest august läbi, ronides samal ajal ise üle okste. Natuke tõelist akrobaatikat ja olime taas vabas vees, ilma et oleksime pidanud kanuust välja astuma... Kokku olime jõel üle kolme tunni ja jõudsime Kiidjärvele tagasi alles lõuna paiku.
Ülejäänud päeva otsustasime lihtsalt lebotada ning leidsime selleks ka laheda koha - lõkkeplatsi Nohipalu Mustjärve ääres. Meie eelmise reisi ajal Meenikunno ja Ilumetsa kandis jäi meil seal käimata, nüüd siis tegime selle tasa ning veetsime seal terve õhtu ja öö. Seal on väga vahvad puust onnikeste ja isegi külakiigega lõkkeplatsid. Ühes neist onnikestest me ka magasime, lõke aga hingitses onni suu ees terve öö - tõeline romantika :) Õhtul ja hommikul käisime Mustjärves ujumas, ehkki minu jaoks oli see paras katsumus. Ma olen nimelt see friik, kes tahab ujudes kasvõi häguseltki veekogu põhja näha. Mustjärves on see võimatu, sest vee läbipaistvus on ainult 0,4 meetrit. On tunne, nagu sukelduksid väga-väga tumeda õlle sisse. Ma mõistan, et tegelikult tuleb vee värvus selle happelisusest ja sellises elukeskkonnas on isegi kollidel väga raske elada, aga mingi alateadlik kõhedus jäi ikka sisse... :)
Nohipalu Mustjärve lõkkeplatsil viisin täide ka oma talvise lubaduse ning põletasin sümboolselt ja pidulikult oma 13. inventsiooni noodi. Kogu minu lugupidamise juures Bachi vastu - ärgu see enam kunagi mu silma alla ega kõrva sattugu.
Järgmisel hommikul tegime tiiru Meenikunno rabas. Päike hakkas järjest teravamalt praadima (sel päeval oli jälle üle 30 kraadi ja rabas on see miskipärast eriti tuntav), nii et minu lemmiku soojärve juurde jõudes olime juba üsna küpsed ja kosusime seal varjus tükk aega.
Liipsaare-poolsele rabaservale välja jõudes tegime taas fundamentaalse vea ja usaldasime kohapealset kaarti, mis väitis, et ilus sirge metsarada viib meid mööda rabaserva Päikeseloojangu maja ja parkla juurde tagasi. Jah, seda see rada lõpuks tõepoolest tegi, aga milline see oli!!! Algas kõik väga ilusalt ja paljutõotavalt, möödusime põnevatest langatuslehtritest jms, kus kõik infotahvlid juures ja puha; edasi läks tee aga järjest metsikumaks ja käänulisemaks, sukeldudes lõpuks päris tihnikusse, oli kohati soine ja kogu oma ulatuses (6 km!) paksult sipelgaid täis, nii et mina, kes ma sipelgahammustustest just väga lugu ei pea, panin terve teekonna vältel kitsehüpetega edasi, muidugi seal, kus ei pidanud kuivanud puudest üle ega alt läbi ronima. Mitte et mul muidu metsa vastu midagi oleks, aga me ei olnud nii ekstreemseteks tingimusteks sobivalt riietunud, pealegi oli meil joogivesi otsas ja janu piinas hirmsasti... Uskumatu, et ma seda ütlen, aga ma olin sedapuhku tõesti õnnelik tsivilisatsiooni naastes. Kõige tipuks sain seal tihnikus rabeledes kuskilt veel puugi, nii et loterii-allegrii on alanud... Igatahes otsustasime, et meie linnamehe matk on selle viimase seiklusega väärilise punkti saanud, ja võtsime suuna taas Tartu poole.
Vot selline matk siis sedapuhku. Tunnen igatahes, et mu patareid hakkavad tasapisi jälle täis saama...
posted by Türgi Öö | 9:38 AM
4 Comments:
nii tore, et on asju, millest ei pääse... nt Sinu reisikirjad.
ja selle 6-kilomeetrise raja rassisin mina muideks 5 päeva tagasi rattaga läbi :)
Jah see teekond tagasi Päikeseloojangu majakeseni on mulgi tehtud, kui C sünnipäeva-matk oli: varakevadiselt märg, asi lõppes tookord läbimärgade jalgadega, lirtsuvate botastega. Nii et nüüd siis tean, et isegi kuiva ilmaga pole seal suurem asi.
Aga muus osas on kant ju fantast. Aitäh kirjeldamast!
mis laimujutt, Maire! vägagi asi oli (ka tookord - oleks ainult laudteega asi piirdunud, oleks mulle liiga teada-tuntud jalutuskäik olnud, mitte matk), ülimalt mustikane ja muidu ilus (ja praegusel aastaajal vabalt sandaalides läbitav) - oleks vaid olnud oidu ratas torni juurde jätta ja tagasi mööda laudteed kulgeda. kahekesi koos rattaga ei mahtunud kuidagi ära sinna rajale.
Kant ongi fantast, rajale tasub aga minna kinnistes (märjema ajaga veekindlates) jalanõudes, pikkade varrukate ja säärtega riietes, kaasas joogivaru. Ja jalgratas ilmselt tõesti ei ole kõige parem mõte :)
Postita kommentaar
<< Home