Tahad ikka veel lauljaks saada? ;)

OK, OK, ma tean küll, et minu tutvusringkonnas neid eriti palju ei ole, kes tahaksid klassikalise lauluga süvitsi tegelema hakata. Aga lihtsalt teadmiseks teile kõigile, kes te kuulete mõnda tädi kuskil ooperilaval üürgamas: plaksutage talle, ükskõik kui väga ta esinemine teile ka kassikontserti ei meenutaks, sest uskuge mind - ta on selle nimel põrgust läbi käinud.

Mul oli täna esimene tund prof. Eva Märtsoniga, ja nagu ma arvasingi, hakkas ta minu isiksuse kallal tõsiselt tööle. Mõnikord ma mõtlen küll, et mis imeasi mind sinna lavale veab - miks ma ei võiks olla see introvertne nurgasistuja, kes ma aastaid olen olnud. (Kõige naljakam on see, et ma ei tea vastust. See on mingi müstiline kutsumusevärk.) Igatahes teatas Märtson minu esitatud Despina aaria peale kohe, et see on lauldud 80-aastase, mitte 14-aastase tüdruku poolt, ja hakkas mind nö kookonist lahti raputama. Ma pidin 25 kuulaja-vaataja ees mööda toole ronima, võõraste meestega tantsima ja nendega peitust mängima, ise lavalist liikumist looma (mis lõppes täiesti ettekavatsematult sellega, et ma istusin ühel lauluprofessoril süles) ja kõige selle juures oma aariat lõõritama. Pärast tulid mitmed õpetajad ütlema, et tulemus oli päris hea, ja veel lisasoovitusi jagama, et potentsiaali on ja nii ja naa... Märtson naeris, et "poor girl", aga tundus ka üsna rahul olevat.

Kardan homset päeva, sest Tiiu on oma suurushullustuses andnud mulle laulda kaks aariat ja "Batti, batti o bel Masetto" on veel hullem kui Despina. Tahaksin, et mul oleks ka mõni lihtne võimetekohane saksa lauluke, mitte selline raskekahurvägi. Mul ei ole õrna aimugi, mida hakata peale selle ülemise si-bemolliga (HUUUU!!!) ja üleüldse...

Aga ma olen oma põhieesmärgi juba täitnud - mänginud rahva ees klouni ja teinud vigu, nii et vähe pole. Kes ütles, et ma ei saa hakkama? :)