Maailm maskide taga

Ma võin ju üritada sellest blogist mingit IMDb ja MTV ristsugutist teha, aga fakt on see, et viimastel nädalatel on mu elu üsna palju Hiiobi looga sarnanenud. Ma ei hakka ka praegu kõigesse sellesse süvitsi laskuma, ütleme lihtsalt nii, et keskajal oleks me ilmselt kutsunud kolme küla nõiad enda perelt needust maha võtma. Absoluutselt KÕIK, mis me ette võtame, läheb viltu, absoluutselt KÕIK teed on püsti ees. Ja taevas vaikib...

Laupäevaks oli minu juhe igatahes täiesti koos. Sõitsime väikese seltskonnaga metsa, st Pangodisse läbutama, aga isegi seal võttis peost osa mu autopiloot, mitte mina. Ilus oli muidu, lund sadas õhtul ja küdev kamin ja kitarrid ja laul... Aga mina pidasin Jumalale monoloogi, mis ei ilmutanud mingeid märke dialoogiks muutumisest.

Täna hommikul avastasin, et peale kaht nädalat tõbitsemist mahuks mu tegemata asjade nimekiri hädapärast Nähtamatu Ülikooli ruumidesse. Kui palju ma päeva jooksul ära olen jõudnud, seda ma, võttes eeskuju uuest eesti klassikust Belõi'st, ei kommentaari.

Üldiselt on nii, et kui Rauli poleks, siis oleks ma juba ammu hull. Eile selgus muide, et oleme nüüdseks kolm kuud abielus olnud. Palju õnne meile :)


P.S. Kui kellelgi vedeleb juhtumisi nurgas vanemat tüüpi Chrysler Voyager'i plokikaas (ilma mõradeta vahelduseks!), siis ärige meile ära, eks ole?