Murphy seadus nr X

Olen avastanud järjekordse seaduspära: iga kord, kui mind üle hulga aja tabab tõeline inspiratsioonipuhang, kui kõik minu sees liigub, loob ja lehvitab ja tahab väljalaulmist-väljakirjutamist, on mul parasjagu kaelas kõige igavamad, kõige kuivemad tööasjad. Seda on ilmselt võimalik ka teistmoodi seletada (näiteks sellega, et ma ei viitsi tööd teha :D), aga igatahes muudab see mind üsna õnnetuks...

Ma veendun üldse järjest enam, et võõrastes kingades ikkagi ei ole võimalik elada. Projektijuhtimine ja ürituste korraldamine jms ei ole tegelikult minu alad. Ma saan selle kõigega hakkama, aga minu jaoks jääb see alati hingetuks sebimiseks ja paberimäärimiseks. Olen näinud inimesi, kelle jaoks just see on loominguline tegevus, kelle silmad säravad igasugu korraldamiskoosolekutel ja tähtsate dokumentide taga, kes otsekui taovad argipäevast oma kunstiteost välja. Ma imetlen neid ja olen püüdnud neid järgida, aga mis sa teed - ennast ikkagi sellisel määral ümber ei kasvata... Ma jäängi kasutuks parasiitseks andetuks kunstnikuhingeks, kes ilmselt kunagi kuskile välja ei jõua ja midagi asjalikku siin elus korda ei saada...