Pinnud ja palgid

Sellest, mida ma praegu mõtlen, võib küll julgesti järeldada, et mu silmadesse terve puidutööstus on kolinud! Aga ei saa ka mitte vaiki olla...

Kaks päeva järjest olen tundnud imestust (ei, häbi on täpsem sõna) mõningate tegude üle, mida mu armsad vennad Kristuses on korda saatnud. Kõigepealt sattusin eile juhuslikult Pealtnägijat vaatama ning päris hingetuks võttis mind Eesti Kristliku Foorumi, Jeesustreff'i jms veebilehtede looja vastu esitatud - ja ma kardan, et õigustatud - süüdistus sotsiaalse vaenu õhutamises. Ma saan veel aru, kui vend komistab pikaajaliste provokatsioonide peale foorumis ning mittekristlasest vastased läbi sõimab, aga kui seesama vend hakkab nendele vastastele saatma linke viirustega, siis on midagi tõsiselt viltu. Rääkimata siis minu isiklikust õõvast, mida ma tundsin, kui esimest korda Eesti Kristlikku Foorumit külastasin ja selle MacGyveri nime taha varjuva tegelase kommentaare lugesin. Ma ei ole tahtnud enam sinna tagasi minna, sest nii palju sallimatust ja viha õhkus neist! Mul on TÕSISELT kahju, et see foorum kannab nii pretensioonikat nimetust ja mul on veel rohkem kahju, et selle mehe teod on nüüd NII avalikuks saanud :S

Teine juhtum puudutab üht teatud n-tähega sõna ja ordineerimisotsust, mis meie kirikus sel suvel vastu võeti. Ja seda asja ei suudeta maha matta ega unustada, vaid nüüd kavatsetakse veel edasi kaevata! Hullem kui ilmalik poliitika. Jääb vägisi mulje, et Fl 2:2 jt taolised kirjakohad (no põhimõtteliselt pool UT) on mõnel Piiblit lugedes kahe silma vahele jäänud.

Ma tean, et minul ei ole (eriti selle vihapurske valguses) mingit õigust seda öelda, aga siiski - kas meil kristlastel ei oleks midagi paremat teha kui sedasi karvu kitkuda? Näiteks kuulutada vahelduseks sõnumit armastusest ja andestusest?