Vabandage, ma olen õnnelik

Kui nüüd tagasi vaadata ja aus olla, siis viimased poolteist kuud on olnud lihtsalt fantastiline aeg. Ma olen saanud tegeleda täpselt sellega, millest olen alati unistanud, olla koos inimestega, keda armastan... Ja kõike seda on varjutanud ainult minu sisimas pesitsev väike hääleke, mis muudkui salamisi tänitab: "Sinust ei ole mitte mingit kasu! Kui sa oleksid veidigi asjalik, siis sul oleks tõsiseltvõetav töökoht, sa teeniksid nii ja nii palju raha ega raiskaks oma aega kogu sellele muusikalisele tilulilule, mis sind nagunii kuskile ei vii... Võta nüüd vähemalt kätte ja torma kuskile, ma ise ka ei tea, kuhu, aga vähemalt nii, et tunduks, et sa oled kah Tõsiselt Hõivatud Inimene!!!..."

See hääleke pluss mingi seletamatu ebausk "ärasõnumise" ees on ilmselt ka põhjused, miks virisemine ja murede kurtmine palju lihtsamalt välja tulevad kui selle tunnistamine, et mu elu on hetkel tõeliselt enneolematult kaunis. Nii et kui keegi küsib minu käest praegu seda kurikuulsat küsimust: "Kuidas läheb?", siis on mu esimene impulss vastata: "Andke mulle andeks, ma olen õnnelik!"