Jõulutunne ja muud psüühikahäired

Jõulukarussell hakkab jälle tuure koguma - ja mokas ongi mu plaanid sel aastal varakult maha hüpata ja plehku pista, et kuskil nurgas rahulikult näppu imeda ja elu üle järele mõelda. Ma lihtsalt ei suuda EI öelda, kui inimesed väga ilusasti paluvad, eriti advendiajal, sest Siis Peab Olema Hea Laps. Pühapäeval kustutasin tuld Agapes Eliise tütarlastekoori ja Agape Käsikellade jõulukontserdil, kus viimaste repertuaar ootamatute koosseisumuutuste tõttu väga kokku kuivada ähvardas - laulsin nendega ekspromptversiooni Panis Angelicusest, ja tuleb tunnistada, et päris lõbus oli. Sel nädalavahetusel lähen jälle Pärnusse ning lubasin lisaks töötegemisele ja emale külla minekule ka huvialakooli jõulupeol esineda. Ning viimaks - huvitav, kuhu selle risti peab tõmbama - kutsuti meid mõlemaid Rauliga jõulude ajal Pauluse kirikusse laulma, sedapuhku siis kammerkoori solistidena Ripsi jõuluoratooriumi ettekannetel. No ei suutnud ära öelda. Eile oli esimene proov, kus sai selgeks, et asi on jälle suhteliselt viimasel minutil käsile võetud ja ligadi-logadi, kuid siiski on omaette põnev, mis sellest tuleb :) ;) (khmmktrnkhmmm)

Mainimata jäi see, et mul on kõik kingid ostmata ja isiklikud plaanid tegemata ja lõpetamata tööasju jagub ja inimestel on tulemas oi kui palju sünnipäevi... Ühesõnaga mind on tabanud vana tuttav jõulutunne - padupaanika.