Eneseabi strateegiad

Teatud stressi ja ülekoormuse taseme juures on õppimisele kulutatud aeg pöörd- võrdelises seoses omandatud teadmiste hulgaga. Olen enam-vähem kindel, et sama degenereerumistempo jätkudes ei oska ma kahe päeva pärast enam heliredelit laulda.

Üldiselt oleks ma vist tõesti juba ammu ära keeranud, kui poleks R-i entusiastlikku hoolitsust mu ihu ja hinge eest. Eile näiteks käisime metsas :) Kahjuks mitte eriti kauaks, aga ilus oli. Nägime metskitse ja kaht musta toonekurge, kes paraku põgenesid enne, kui neid jäädvustada jõudsime. Küll aga käitus tõelise staarina üks valge toonekurg, kes meile iga nurga all poseeris ja oleks vist olnud valmis autogrammigi andma. Vot milline hoiak, milline rüht! Peaks õppust võtma :)

Teine õppusevõtmise koht pärineb sellisest üldiselt täiesti ajuvabast komöödiast nagu "The Lizzie McGuire Movie". Üks Itaalia noor popstaar seletab peategelasele, miks muusika tema jaoks oluline on: "Music comes out of me, I just can't help it. La-la-la... See?" Niisuguse jutu ja itaallasliku temperamendiga peaks minema komisjoni võluma :)

Nii et kokkuvõttes tuleks vist vähem õppimisele mõelda ja rohkem sellele, et tegelikult ei ole maailma lõpp, kui ma nendel sisseastumiseksamitel läbi kukun. Olla uhke selle üle, mis mulle antud ja mida ma juba saavutanud olen, ja kõigest negatiivsest kõrge kurejalaga üle astuda... Sest muusika jääb mulle niikuinii, ei ole mõtet seda enda jaoks ülepingutamisega vastikuks teha.