Viimane nädal...

... on olnud erakordselt... mittehuvitav. Vähemalt selliste asjade osas, millest annaks blogi sissekandeid teha ja siis loota, et lugejad igavusega lõualuid paigast ei haiguta. Presidendivalimised olid, sai nende ajal kah küüsi näritud ja seejärel KeRa-sid parastades ühelt jalalt teisele hüpatud; aga taolistest juttudest kubisevad praegu kõik lehed. Just for the record: mul on hea meel, et Ilves võitis, sest kui me juba sinna õnnetusse EL-i oleme astunud, siis peab meil vähemasti olema president, kes suudab meid seal esindada. Pluss ma väga loodan, et Rüütel blokib nüüd kõigi JOKK'ide numbrid ilusti ära ja läheb lõpuks mere äärde teenitud puhkusele...

See on ka vahva, et presidendi kantselei uueks direktoriks saab minu kunagine ajalooõpetaja. Usun, et ta on sellele kohale väga õige mees. Hoiatus: hetkel ajavad mind särtsuvtigedaks igasugused jutud selle kohta, et kuidas ikka saab presidenti nõustada inimene, kel ülikool lõpetamata. Minu meelest on antud juhtumi puhul taas tegemist näitega sellest, kuidas tegelikult ei tähenda haridust tõendav paber mitte midagi; vahel jääb just ärksama vaimu ja laiema silmaringi omanikel formaalne koolitee pooleli.

Mina olen nüüdseks kuu aega ülikoolis käinud; kuidas ma selle lõbu eest oktoobri keskel maksan, ei ole mul endiselt erilist aimu. Puht õppetöö poole pealt tundub, et saan hakkama. Isegi mu klaveriõpetaja ei ole minestanud selle peale, et üks muusikaakadeemiasse pürginu antud pillist mitte mummigi ei tea, ja õpetab mulle entusiastlikult asju A-st ja B-st alates. Selles suhtes on väga lõbus ja kasulik. Aga raske muidugi. Kohutavalt. Olen viimastel päevadel mõelnud, et tegelikult ma tõesti ei oleks siiani välja jõudnud ja ei püsiks sadulas, kui mu ümber ei oleks nii palju inimesi aitamas, toetamas, palvetamas... Eelkõige ma ei tea, mida ma teeksin, kui ei oleks minu abikaasat. Maailma kõige imelisem tunne on olla päevast päeva kindlalt hoitud ja hoida, eriti kui ümbritsev elu on täis kiirust, väljakutseid ja stressi. Tänu Jumalale, et mul on selline tugi...

Aga noh, siin ma nüüd olen ja heietan, kuigi teatasin juba alguses, et mul erilisi uudiseid ei ole :) Tegelikult pean minema ja nädalavahetuse alguse puhul midagi kokkama, enne kui mu vapper ja väsinud kaasa tuleb (aga loodetavasti siiski elus kaasa - ta käis oma õpilastega ekskursioonil :)) Niisiis, kuni järgmise korrani ciao, või, nagu itaallased veel ütlevad (jajaa, ma pean ka sellega järje peale saama, et mida kõike nemad ütlevad), arrivederci!