Miks Eestis napib õpetajaid?

Traditsioonilist vastust sellele küsimusele teavad ajakirjanduse põhjal ilmselt kõik - väikesed palgad, haritud noorte madal motiveeritus maapiirkondades töötamiseks jne. Vähem teatakse sellest, et Eesti praegune idiootlik haridussüsteem (khmmrekkhmm) lihtsalt ei lase inimestel ametlikult õpetajaks saada, isegi kui neil on olemas vastav ettevalmistus, motivatsioon ja igapäevane töökogemus! Ma ei hakka siinkohal rääkima nooremõpetajate kutseaastast õpetajakoolituse järel jms paberimäärimisest, mis on juba iseenesest pikk ja keerukas protsess. R äsjaste kogemuste põhjal ei ole meie armsas vabariigis ka sellisest kadalipust läbi tulnuna alati võimalik päris õpetaja tunnistust saada - näiteks siis, kui sul on omandatud religiooniõpetaja kutse, aga hetkel annad ainult ajalugu. (Kohutav vahe, eks ole; ma saan aru, et tekiks teatav küsimus, kui astrofüüsik õpetaks balleti põhialuseid...) Nii et põhimõtteliselt sa võid teha täiskoormusel tööd, mida kiidavad nii õpilased kui kolleegid, sa võid seda teha ühes Eesti eliitkoolis ja heade tulemustega, aga päris õpetaja sa mingite bürokraatlike vusserduste tõttu ikkagi ei ole. Kas on veel küsimust, miks meil napib noori, kes tahaksid õpetajateks saada... ja jääda? Sellise riigipoolse toetuse ja tunnustuse juures? Järgmine kord, kui mõni kõrgem haridustegelane (khmmrekkhmm) sellise soigumisega lagedale tuleb, lubage sarkastiliselt naerdes paremale ära minna.