Oh kooliaeg, oh kooliaeg...

Kui ma eelmisel nädalal nautisin veel mõningaid puhkuseraase (Kerti tore sünnipäev-saunaõhtu Laulasmaal, R vanemate pulma-aastapäev Tartus ja Agape koguduse sünnipäev Pärnus, kus ma muuhulgas laulsin kõige armsamale ja soojemale publikule, keda ma tean), siis nüüd luuslangi löömist enam ei ole. Olen pea ees sukeldunud EMTA keerukasse maailma.

Eile oli meil avaaktus. Peale üllatavalt head (ja mis peaasi, lühikest!) avakõnet oma isiksuse arendamise vajalikkuse teemadel anti meile pidulikult kätte pruunikaanelised "õppemärkmikud" (tegelikult võiks muidugi juba ära otsustada, kas selle asja nimi on eesti keeles õpinguraamat, matrikkel või õppemärkmik - mina olen nüüdseks kokku puutunud kõigi kolme variandiga, aga sisu on kõigil täpselt sama). Viimased, nagu meid hoiatati, on tegelikult pigem sümboolsed, sest ka EMTA on üle minemas õppeinfosüsteemile. Mina muidugi mõtlesin oma senistele kogemustele tuginedes, et yeah, right. Mul on selle maja arvutiseeritusest ja kohalike arvutioskustest oma arusaam kujunenud, mis muuhulgas paneb mind sellesse "sümboolsesse" papitükki väga tõsiselt suhtuma ja arvestama, et just sellega tuleb mul edaspidi läbi nelja korruse ja kolme tiiva maratoni joosta... Aga see selleks. Peale matriklite (vabandust, õpperaamatute) kättejagamist selgus üllatuslikult, et kohe algab ka esimene loeng. Tõesti-tõesti, ma ei tee nalja: meil tuleb kohustuslikus korras läbida selline kena poolepunktine aine nagu "Sissejuhatus ülikooli- õpingutesse". Esimesel korral seletati pooleteise tunni jooksul, misasi on ainepuuuunkt ja ainekoooood ja mis vahe on arvestusel ja eksamil. Täielikust igavussurmast päästis mind asjaolu, et loengu pidaja oli nii välimuselt kui käitumiselt üks-ühele koopia tollest habemikust tüübist, kes laulis läti eurolaulus "We are the winners of Eurovision". Surusin pidevalt alla ebasündsaid naeruturtsatusi.

Aga, kallid TÜ-kad, järgnev lõik on mõeldud kõigile teile, et te teaksite, MILLISE või sees te tegelikult elate, kui arvestada ülikooli õppetöö korralduslikku poolt. Eile peale loengut ja osakondade koosolekuid hakkasin mõistma, et see boheemlaslik segadus ja ebakonkreetsus, mida ma kogesin sisseastumise ajal ja koolituslepingut sõlmides, ongi EMTA loomulik atmosfäär. Tunniplaani koostamine näiteks käib nii, et kõigepealt antakse sulle oma osakonnas leht täiesti läbisegi paiknevate kohustuslike ainete nimekirjaga (nii sügis- kui kevadsemestri kursused; valik- ja vabaained pead ise ühest hiiglaslikust ülekoolilisest almanahhist välja selgitama). Selleks, et teada saada, millal täpsemalt sulle vajalikud tunnid toimuma hakkavad, pead need koodide järgi üles otsima iga osakonna alt eraldi nö "suurest", kogu koolile ühisest tunniplaanist. Pooltele erialaainetele on muuseas toimumisajaks kirjutatud "osakonna määratlusel", mis põhimõtteliselt suunab sind alguspunkti tagasi, ja seal ei osata sulle loomulikult midagi öelda. Siis tekib küsimus, et mis nädalal need kursused, millel toimumisaeg märgitud, algavad. Sellest kohast hakkab tõeline lõbu pihta, SEST iga aine õpetaja paneb sellise info üles OMA osakonna infostendile (osakondi on kokku 13 mööda maja laiali) - KUI ta viitsib. Reeglina levib info kuulujuttude kaudu. Või siis ei levi. Keelegruppidesse registreerumine on nii salajane asi, et mulle meenub vägisi galaktikatevahelise kiirtee ehitamisega seotud bürokraatia Douglas Adamsi "Pöidlaküüdi reisijuhist Galaktikas".

Ma võiksin oma vingumist loomulikult jätkata (näiteks selles osas, et mul ei ole siiani õppehoones liikumiseks vajalikku magnetkaarti, kuna minu koolitusleping, mille mina eelmisel nädalal omaarust sõlmisin, on ikka veel tähtsate ninade poolt allkirjastamata ja vastav käskkiri välja andmata, nii et bürokraatlikus mõttes ma ei olegi hetkel üliõpilane :@), aga ega tegelikult vist muud üle ei jää kui lihtsalt kohaneda. Kunstiinimeste asi.

Õppetöö sisuline osa tundub mulle järjest hirmutavam. Peale eriala ei ole ühtki ainet, kus ma tunneksin end pisutki kompetentne olevat. Aga noh, eks see oli ju algusest peale teada. Ja eks ma õppima tulin, mis muud... :) Nii et ma lihtsalt olen vapper ja teen edaspidi kõik, mida suudan. Vot nii. Praegu ka enam ei lobise, vaid hakkan õppima. (Haavalehena värisedes vasakule ära...)