2 aastat...

20. augustil ärkasin vabatahtlikult (sic!) kell 4.30. Tegin kikivarvul köögis kohvi ja kallasin termosesse, tegin võileivad ja pakkisin karpi. Siis tuli R ja pani autole hääled sisse ja me sõitsime. Ära. Ainult kahekesi. Nagu kaks aastat tagasi pulmareisil...

Kui ma vaid saaksin kunagi oma muusikas, oma elus, oma olemises edasi anda killukestki sellest - udu Palojärvel jahedas metsapõues; päikesetõus Võhandu jõe ürgorus, vaikus, ainult vilkad oravad askeldamas iidsetel mändidel; inimtühi Taevaskoda, looduse pühamu, soe ja sile Salakuulaja kivi keset veevulinat ja päikesekiiri... Ning seda kõike käsikäes kõige armsama inimesega, kellega on juba oldud koos heas ja halvas.

Mõnikord rõõm ja tänu lihtsalt ei mahu südamesse ära...