Kuidas õppida olema tänulik iga hingetõmbe eest

Ma olen juba tükk aega teadnud, et mul on tolmuallergia. Noh, et mõnikord vanades majades läheb nina vesiseks ja hingamine muutub raskeks. Alles eile aga kogesin, KUI hulluks võib selline väike probleem osutuda. Olime jälle mu lapsepõlvekodus ja kiire-kiire oli, sest maakler pidi kohe tulema, seega ronisin ilma respiraatorita, mida ma seal tavaliselt targu kasutan, ülakorrusele ja hakkasin sealset mitme sentimeetri paksust tolmukihti pühkima. Lühidalt öeldes kõõksusin juba maakleri saabudes nagu astmahaige. Sellest aga veel ei piisanud; kuna tähtajad suruvad peale, jäin ma hiljem õhtul veel koristama - küll juba kaitsega, kuid tolm tungis ilmselt sellest ka läbi. Tulemuseks oli see, et terve tee autos Tartusse sõites ja ööselgi ma konkreetselt võitlesin iga hingetõmbe pärast. Mingi hetk ärkasin unesegasest olekust tõelises surmahirmus ja palvetasin, et ma ei taha veel minna, mul on siin veel nii palju kalleid inimesi ja lõpetamata asju. Ja vastu hommikut saabus viimaks leevendus - ma köhisin suure hulga sodi välja ning jäin lõpuks korralikult magama... Ma ei tea, ilmselt see kõlab melodramatiseerimisena, aga lämbumistunne on tõesti meeletult jube ja nüüd sellest vabanenuna on mul tunne, nagu mulle oleks uus võimalus antud. Kuidagi eriliselt särav ja värviline ja tore on see hommik ja Jumal on olnud minu vastu helde... :)

Aga ilmselt pean ma nüüd üle saama ka oma üdini tungivast vastumeelsusest arsti juurde mineku osas; ilmselt on olemas mingisuguseid vahendeid selliste haigushoogude leevendamiseks.