Dream until your dreams come true...

Minu ilusaid puhkusepäevi kippus lõppeval nädalal varjutama üks kiuslik mõte kusagil aju tagasopis - mõte sellest, et Eestisse tuleb esimest ja võib-olla ka viimast korda Aerosmith ning mina ei saagi neid oma suuri lemmikuid näha kõige tobedamal võimalikul põhjusel, nimelt et mul pole raha. Jõudsin juba salaja pillidagi ning minu tuju kontserdi eelõhtul oli allpool nulli. Kuid ma jätsin arvestamata ühe fakti - ma olen nimelt abielus maailma kõige suurepärasema inimesega... R äratas mu neljapäeva hommikul ja teatas, et paki asjad, sõidame Tallinnasse. Selgus, et ta oli kusagilt minu teadmata välja ajanud odavad piletid ja kohad Meelise autos ja... See oli täiesti uskumatu, aga ühel hetkel ma seisingi A.Le Coq Arena'l...

Ma ei saa isegi öelda, et see kontsert ületas mu ootused, sest ma olen näinud Aerosmithi live'ide salvestusi ja tean, et nad musitseerivad laval pareminigi kui stuudios. Ise lava ees olla oli aga ikka hoopis imeline tunne. Ei suutnud seda rikkuda alla igasugust arvestust korraldus ja The Sun soojendusbändina (nende muusika ei ole mulle kunagi midagi öelnud, aga nüüd on iluspoiss Tannu kõigi oma nokunäitamiste ja purjuspäi sõitmistega end mulle üdini vastumeelseks muutnud). Aerosmith rokkis täiega, esitades muusikat läbi kolme aastakümne. Ning Steven Tyler, varsti 60-seks saav Steven Tyler lihtsalt ON maailma üks parimaid vokaliste läbi aegade!!! Kogu kontsert tervikuna oli geniaalne. Kuigi selle lõppedes seljast ja jalgadest tuld välja lõi, ma lihtsalt hõljusin kuuldud meloodiatel kesklinnast Piritale (pidime minema jalgsi, sest bussid enam ei käinud ja taksot ei olnud ka võimalik saada). Meile taarusid vastu õllesummerdajate hordid; oleksin tahtnud neid raputada, et kuidas te ometi võisite valida mingi külaläbu maailmamastaabis geeniuste asemel...