Kodumaised viisid

Kuna mu sõrmed järjekordset muusikaajaloo kuulamiskava käiates juba nagunii närviliselt trummeldavad ja värisevad, võib seda motoorset rahutust samahästi ka siin rakendada. Mõte mul pealegi ammu enam eesti eelmise sajandi klassikute loomelennule järele ei jõua...

Sedapuhku siis 97 teost aja peale kõigi muude sessieelsete pingete kõrvalt. Süngematel momentidel mõtlen taas, kas on võimalik sellest kõigest välja tulla, ilma et klassikalist muusikat täiega vihkama hakkaks?

Siiski - kuidas sa vihkad Pärti, Sumerat, Kuldar Sinki, Urmas Sisaskit???

Ah, ärge pange tähele, ma olen lihtsalt üle töötanud...

Muidu on ju tore. Juba üle nädala on ilm olnud tõeliselt suvine ja kirsid õitsevad! Mingitesse hetkedesse nendes kevadõhtutes tahaks igavesti pidama jääda... (Ma juba mainisin, et ma olen üle töötanud.)

Mul on tõeliselt uhke tunne oma kaasmaalaste üle, kes nädalavahetusel Eestimaad prügist puhastasid, ja mul on tõsiselt häbi, et ma nende hulgas ei olnud. Paraku oli R valves ja minul tõusis reedel täiesti lambist 39-kraadine palavik, mis alanes alles järgmise päeva pärastlõunal.

Üks meenutus veel seoses kodumaaga, seoses pronksiöö aastapäevaga. Tol päeval oli ilus ilm ja me jalutasime R-ga Viimsisse poodi. Teel tuli meile vastu kergelt sirava silmaga vanem meesterahvas ja kõnetas meid vene keeles. Me kahtlustasime muidugi automaatselt, et nüüd läheb päevateemaliseks sõimuks. Mees küsis aga hoopis, kuidas randa pääseb, ja hakkas siis korraga jutustama (nii palju kui me vene keelest aru saime), et kunagi ammu jalutas ta siin oma naisega, aga naine suri tal eelmisel aastal. Meie, päikesesäras kõndiv noor paar, olevat talle palju head meelde tuletanud, ja ta lõpetas niiskeil silmil meie õnnistamisega. Soovisime talle samuti kõike head vastu ja lahkusime mõtlikena.

Ka nii on võimalik.