Tere üle pika aja!

Nagu näha, olen ma viimasel ajal eriti ägedat blogipidamatust põdenud. Selle haiguse tüsistuseks on paraku see, et mu muljete- ja uudistepagas on muudkui kasvanud nagu emme kõht S*mpo panga reklaamis (nüüd ei ole seda reklaami vist enam näha olnud, aga vahepeal ma tõesti ootasin klippi, kus nimetet emme õnnelikult kaksikud elevandid ilmale toob) ja nüüd ei oska ma selle harutamisega enam kuskilt otsast pihta hakata.

Uus semester on tasapisi tuure kogumas. Kohati on tunne, et olen karussellist kätega kinni saanud, aga jalad lohisevad veel maad mööda järel; seda ilmselt minu elavnenud seltsielu tõttu, mida ma peale edukalt lõppenud sessi endale lubasin ja millest on raske jälle loobuda. Sõbrad ja nendega koos veedetud aeg on ikka nii imetore asi! Küünlavalgel Pärdi kuulamine Katiga, spagetipärastlõuna Eva-Liisaga, elust ja ilmast lobisemine Külliga, sõbrad Agapes ja Maire sünnipäev, kursakaaslased pannkoogiõhtul - seda ja palju muud vahvat on vahepealsesse mahtunud.

Ja kõige selle ümber, sees ja vahel on pöörane-pöörane kevade- ja suveigatsus. Osalt sai see vist alguse ühest pühapäeva pärastlõunast Elva jõe ääres paar nädalat tagasi, kus luhtasid kattis suurvesi ja okstel olid avanemiskibeluses pungad ja maa täis sinilillelehti. Osalt on lihtsalt NII suur väsimus sellest hallusest ja porist ja tuulest ja vihmast, et sellest võib haigeks jääda juba ainuüksi läbi akna vaadates. Minu sundmõtteid kevade teemal väljendab ilmselt ka fakt, et mina, trenditeadmatu ja viimasel ajal üldiselt praktilist igavust viljelev inimene, ostsin endale üleeile kaltsukast leherohelised siidist pikkade nööridega papud ja ei jõua ära oodata, millal neid kandma saab hakata :)

Ent reaalsus kutsub nüüd peatselt algava erialatunni näol. Sellesse sisse elades lõpetan surematu tsitaadiga Pratchettilt: "Opera happens because a large number of things amazingly fail to go wrong."