Palun mulle üks kilo lauljat

Viimase aja üks trende on see, et mul on vaja teha tuhat asja ja mina tegelen ikka selle tuhande esimese ehk mittevajalikuga. Nii näiteks olen ma täna hommikul pärastlõunaseks saksa keele arvestuseks õppimise asemel YouTube'ist suvalisi ooperikatkendeid vahtinud ning seejuures nii mõndagi huvitavat leidnud. Paraku mitte ainult positiivses mõttes, ja ma ei pea siinkohal silmas videoklippe endid, vaid seda, mis nende all on kommentaaridesse kirja pandud. Tule taevas appi - selgub, et maailm on täis inimesi, kes TÄPSELT teavad, kuidas laulda!!! Ainult et ma ei ole kuulnud pooltki nii palju perfektseid lauljaid... Võiks ju arvata, et keegi, kes julgeb Fleming'i või Netrebko või Gruberova koha pealt suu täis võtta, on ise vähemalt Callase reinkarnatsioon...

Ma tean, et kritiseerijad on läbi ajastute käinud laulja elukutse juurde, aga vihaseks ajab siiski. Tõeliselt hea klassikaline laulja annab oma hinge, vaimu ja ihu taldrikul publikule, pluss ta on aastaid tippsportlase omale sarnast trenni teinud, et selleks vahendeid saada. Ja siis tuleb mingi kamp ja hakkab arutama, et tema koloratuuridel ikka ei olnud seda õiget liikuvust ja küll oli lohakas hääldus ja hingamistehnika oli täiesti vale ja kes ikka teeb Mozarti lauldes sellise portamento.

Ma tean, et minu vahutamisel siin ei ole õieti mingit mõtet, ma pean lihtsalt õppima selliseid asju mitte märkama. Aga oh kuidas ma soovin, et me kõik, mina ise kaasa arvatud, võiksime olla rohkem tänulikud kõigi nende andekate inimeste eest, kes igal elualal meie ümber on ja meile midagi ilusat annavad.