Pidu ja pillerkaar

Selle jaanipäeva tähistamisel oli jälle hetki, kus ma mõtlesin, et kui paradiis pole samasugune, siis mina ei mängi. Kasvõi see, kui sa sõidad päikesepaistelisel pärastlõunal linnast välja järjest sügavamale Lõuna-Eesti õitsvate kuplite vahele, teed muutuvad järjest kitsamaks ja käänulisemaks ja kruusasemaks ning sa tead, et teekonna lõpul ootavad saun ja tiik ja lõke ja sõbrad ja vaikus metsade vahel... Oh mind romantikut küll :D

Enivei, kuna R pidi sel aastal jaanilaupäeval valves olema, siis alustasime peoga juba 21. juunil. Esialgu tasa ja targu, sest veel eelmisel õhtul oli olnud Rena sünnipäev (märksõna, vähemalt mõne jaoks meist, KILLER bool, mis sisaldas vist küll kõiki inimkonnale tuntud alkohoolseid jooke :)) Laupäeva raport oleks üsna igav - saun-tiik-saun-tiik-grill-saun-tiik jne, aga taevas, millise tunde see andis!
Pühapäeva varahommikul läksime Pangodi järve äärde kalale. Minu jaoks oli see esimene kord õngega kala püüda. Sain paar väikest ahvenat - lasime need hiljem sauna juurde tiikidesse lahti, et sealsete kokrede arvukust piirata; Kati ja Taavi püüdsid mõned latikad, mida hiljem grillisime. Lõbu oli laialt, eriti veel siis, kui ei kuskilt padukas tuli, mis meid ka ülevalt poolt läbimärjaks leotas (pihani vees olin ma nagunii juba korra ära käinud, sest tuul viis mu õngekorgi vesikasvudesse kinni).
Peale seda, kui olime endid saunas kamina ees kuivatanud ja pärastlõunane päike eredalt paistma hakkas, tegime mõned ühiskondlikult kasuliku töö tunnid - R ja Kairi niitsid heina, Pilvi hoidis Kirsit (kes on vähemalt karjumises ja grimasside tegemises juba üsna osav :)), Liis oli seltskonnafotograaf ja mina läksin Kati ja Taaviga metsa kasevihtu tegema. Viimane kujunes mõnevõrra dramaatiliseks ettevõtmiseks - ma olin just kiidelnud, et vihtade tegemine on mul lapsest saati käpas, kui lõin endale hoopis suure noa käppa, täpsemalt pöidlasse. Verd mulksus, nii et ma olin üleni sellega koos, ja üleüldse oli kõik väga efektne, aga õnneks mitte eriti kardetav. St ma olen siiani natuke invaliid, aga midagi elutähtsat ma vist läbi ei lõiganud... Vihad tegime siiski lõpuni, kokku 40 tükki - neist enamus lähevad, nagu ma aru sain, Taavi ja Pilvi pulmade ajal kasutusse. Umbes sel ajal, kui me selle kõigega lõpule jõudsime, tuli ka rahvale lisa - Silja, Andres, Rena, Janno - ja siis me mängisime natuke petangi ja noolemängu. Ma ei julge kiidelda, et ma olen mõlemas kõva käsi, muidu äkki löön kohe järgmine kord vastavalt kuuli või noole kuskile, kuhu ei peaks :) Mis mul aga kohe üldse välja ei tule, ehkki mind jupp aega õpetati, on pokker. Osa seltskonnast mängis seda õhtu kulgedes (muidugi žetoonide, mitte raha peale), aga minu jaoks oli see üsna igav meelelahutus, ja siis ma panustasin kõik kähku ära ja sain selle asjaga ühele poole. Oligi hea, sest varsti pandi pillid hüüdma ja tore vana kooli Pangodi läbu kestis varaste hommikutundideni.
Järgmisel päeval algas R valve ja me saime Liisi autoga Tallinnasse - tema vaeseke pidi samuti töötama, st ületunde tegema; nii palju siis arvamusest, et ministeeriumiametnikele niisama palka antakse. Üle terve Eesti sadas vihma ja nii ei tekkinudki tunnet, et me oleks päris jaanilaupäeva õhtut kahekesi kodus veetes millestki ilma jäänud. Meil oli head-paremat nosida (tegime kalalaua vastukaaluks kõigile eelnevate päevade šaslõkikilodele, mis minu kuu aega tervislikku toitumist ja trenni rõõmsalt ära nullisid) ja vaatasime-kuulasime üht-teist arvutist ja olime niisama. Samamoodi möödus tegelikult ka eilne päev, kui üht R väljakutset mitte arvestada. Vaatasime hunniku filme, mis kõik osutusid suuremal või vähemal määral kräpiks (nagu näiteks "10 000 BC", "Volcano" jne), aga lõbus oli ikka - ja akna taga ladistas vihma.

Nii need pühad möödusidki - täna on tööpäev ja minagi peaksin nüüd jälle asjalikuks hakkama.