Õnnerattal

Tahaks öelda, et ma olen viimase kuu sõnavaru lõputöö kirjutamiseks ära kulutanud (oleks ju ilus vabandus vaikimisele ja pildilt kadumisele), aga tõde on see, et lihtsalt pole olnud viitsimist ega tuju... Sry!

Etendused on jälle tehtud. Endale jäi tunne, et äi tulnd ea see ülessoojendet supp, aga näe, onu kultuurikriitik kirjutab paari päeva taguses Postimehes, et saime "ülesandega selge diktsiooni ja suurepärase draamanärvi kaasabil ülimalt nauditaval moel hakkama" - ihhii.

Hakkama ei saanud ma sedapuhku aga kontsertkoori põhikoosseisu pääsemisega; ettelaulmine läks erinevatel põhjustel suht aia taha, konkurents oli suur, maa oli kärnas ja kärss porine ja nii ta läks. Eks fakt ole ka see, et mul ei ole võrreldes teiste lauljatega peaaegu üldse kooris laulmise kogemust. Mitte et koori kuulumine ka mu eluunistus oleks, aga ma olen lihtsalt nii kohutavalt väsinud olemast semitöötu ja kasutu ühiskonnaliige... Eks ma nüüd istun siin, lakun haavu, üritan oma enesehinnangut jälle kokku korjata ja ootan, et kui Jumal sulgeb järjest ja järjest uksi, siis äkki kusagil mõne akna ikka avab (mul see eluke kipubki kuidagi läbi akende minema).

Aga isegi kõige mustemas masenduses pean ma taas imetlema üht asja - kui palju leidub mu ümber häid inimesi. St kindlasti on lähipäevadel neid, kes mu selja taga (kahju)rõõmutsevad, aga samas olen ma kogenud ka palju südamest tulevat toetust ja mõistmist. Madalseise on elus vaja mitte ainult selleks, et ära tunda tõelisi rõõmuhetki, vaid ka selleks, et ära tunda tõelisi sõpru.

Sasu oli vahepeal tubli ja vapper ja elas edukalt steriliseerimisopi üle. Minul olid sellega seoses vist rohkem närvid läbi kui temal endal - kartsin, et kuidas ta peale lapsepõlve kassikatku ja surmasuust väljatulemist üldse narkoosi kannatab jne. Samas oli selge, et tema järjest sageneva jooksuajaga (mis hõlmas ööde kaupa kõvasti ja valesti laulmist) läheme varsti kõik hulluks. Oh, kui jube oli see hommik, mil ma, värisev Sasu puuriga käe otsas, loomakliiniku poole kõmpisin... Õnneks helistas arst juba paari tunni pärast, et kõik läks hästi ja et Sasu ärkas narkoosist isegi varem kui kassid tavaliselt. Paranemisnädalal oli meil kodus tõeline memmekas - kui ma kasvõi hetkeks istusin, oli ta mul kohe süles, ja öösiti magas ta tihedalt vastu minu külge voodis. Nüüd aga, kus haav on kokku kasvanud, tuleb välja, et op on igati positiivselt mõjunud - Sasu mängib päevad otsa nagu kassipoeg ja isegi võõraid ei pelga enam nii nagu vanasti.

Ma olen paaril viimasel päeval mõelnud, et võib-olla peaksin hoopis aednikuks õppima. Värske õhk, ei mingit stressi ja tundub, et taimed armastavad mind mingil põhjusel, kuigi ma hoolitsen nende eest üsna kaootiliselt. Kõik mu toalilled on suve jooksul kõvasti kasvanud ja õitsenud nagu pöörased. Nädalapäevad tagasi tabas mind aga tõsine üllatus. Hakkasin korralikumalt silmitsema oma palmi, mis mulle nüüd üle pea ulatub, ja korraga ehmusin - miks ta nii viltu kasvab? Ei kasva viltu, õitseb hoopis!!! Ma ei ole sellist pilti varem näinudki. Õisik on tõeliselt võimas ja minu meelest veel täielikult lahti minemata. Paar pilti ka sellest tänase päeva seisuga:




Nii et isegi õnneratta alumises otsas leidub asju, mille üle naeratada. Loodan siiski, et see ratas varsti pöördub ka...