Ikka veel kodutu

Kõik mu sõbrad teavad juba mu kurtmist: mul ei ole kunagi olnud paika, kus ma end päris kodus tunneksin. Mul ei ole olnud oma tuba uksega, mida annab vajadusel kinni panna, et üksi olla. Mul ei ole olnud võimalust sisustada ühtegi ruumi päris oma maitse järgi. Jne, jne... Alati olen ma elanud kellegi juures, kellel on antud kohale suuremad õigused kui minul.

Tõde on see, et peale abiellumist ei ole midagi muutunud. Me elame praegu Rauli vanemate eramus, mis on küll suur, ent mitte piisavalt privaatne, et kahe leibkonnana toimida. Ja nüüd muutun ma jälle õpetussõnade jagajaks ja panen teile kõigile südamele: isegi kui te peaksite kartulikoori närima, ärge nõustuge peale pulmi isegi ajutiselt taolise ämma-äiaga ühise katuse all olemise variandiga! Abikaasa vanemad võivad olla kõige armsamad inimesed maailmas, aga uskuge - sellest ei tule midagi muud peale lõputute tülide, segaduste ja süümepiinade. Need kõik on kodeeritud rollide vahetamisse perekonnas. Ja minul ei ole ikka veel tunnet, et ma ise midagi teeksin ja otsustaksin, et ma saaksin midagi pakkuda ainult oma abikaasale - kasvõi enda idee järgi tehtud hommikusöökigi... Meil on küll oma tuba, kuid sinnagi jalutab emb-kumb lapsevanem sisse, nagu juhtub.

Ühesõnaga - virisemist jälle kui palju. Selge on see, et niipea kui võimalik tuleb veel üks kolimine üle elada... Aidaku meid Jumal.