Löö serviti!

Lugesin järjekordseid kommentaare usundiõpetuse teemadel. Oo, kangekaelne ja väsimatu eesti rahvas, Pearud ja Andresed, kes on jätnud Vargamäe ja internetiavarustesse kolinud, Kalevipojad kiva loopimas ja serviti löömas - uhke olen ma teie üle, kes te ikka meie lippu ja vaimsust kõrgel hoiate! Üks kohusetundlik lapsevanem tõotas ära tappa igaühe, kes tema last religioonide osas harida püüab. Missugune inspireeriv lähenemine. Tegelikult on neid kasutuid ja kahjutuks tegemist vajavaid tegelasi teisigi, kui mõtlema hakata. Ma võiksin ju näiteks pühalikult vanduda, et sõidan tuutu sirgeks igaühel, kes üritab tulevikus mu lapsele keemiat õpetada. Või miks olla nii enesekeskne - parem teha see teene juba kõikidele, kes peavad selle nõmeda õppeaine käes vaevlema. Või veel laiemalt mõeldes - on seda kooli ikka üldse vaja? Kes suudab kivi piisavalt kõvasti ja kaugele visata, peaks elus ju kõikide probleemidega toime tulema...

Tõsiselt rääkides - ma ei usu sellesse, et usundiõpetust oleks võimalik kooli sisse viia millegi muuna kui valikainena gümnaasiumiosas. Miks? Sest paraku on Eestis väga suur hulk inimesi, kelle jaoks kuidagimoodi lugema-kirjutama ja varvastel arvutama õppimine jääbki laeks. Ei maksa neil vaesekestel ajusid päris tossama ajada. Nagunii tunnen alati kõrbelõhna, kui mõne Delfi-sarnase kommentaariumi lahti teen...