Jälle rebane...

... ja seekord siis muusikaakadeemia rebane. Mulle tõepoolest anti võimalus, hoolimata kogu mu muusikateooria alasest juhmusest! Naljakas tunne on viimaks sealmaal olla - nii pikalt olen sellest unistanud... Naljakas tunne on uuesti otsast alustada, taas ülikooli minna. Naljakas tunne igatepidi. Ma ei ole selle mõttega veel harjunud :)

Külma dušina mõjusid mulle eile peale tulemuste teadasaamist aga mõningad majanduslikku laadi uudised - sisuliselt mul ikkagi pole aimu, millest Tallinnas elada ja kuidas õppemaksu maksta. Ema reageering süvendas nagu alati veelgi mu peaga vastu seina peksmise amplituudi ("Kõik on ilus küll, aga tule nüüd ikka maa peale tagasi ja saa aru, et sul ei ole võimalik nii kõrgele lennata" - ühesõnaga sama jutt, mida ma olen kuulnud põhikoolist saati). Mingi hetk ma lihtsalt istusin üksinda kodus keset põrandat ja soovisin, et ma polekski midagi üritanud ja et see pagana asteroid oleks ikka võinud meiega kokku põrgata. Siis õnneks tulid R ja tema isa ning tegid mulle selgeks, et kõige hullem asi elus on võimaluste kasutamatajätmine ja et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ning õhtul sadasid R vanemad meie tuppa šampuse ja assortiikarbiga ja õnnitlesid mind selle puhul, et ma olen võitleja... ja võitja. Tol hetkel tulid pisarad, sest ma vajasin nii väga seda tunnustust ja seda teadmist, et leida jõudu edasiminekuks...

Ikka ja jälle meenuvad mulle Gandalfi sõnad "Sõrmuste Isanda" kõige süngemast sündmustekeerisest: "There never was much hope, just a fool's hope." Ja mõnikord just selline lootus täitub.