Hüvasti, Tartu

Ja jälle istun ma oma toas kokkupakitud asjade keskel. See on minu elu seitsmes kolimine - ma ei tea, on seda võrreldes teiste inimestega vähe või palju, kuid mina igatahes kipun kergelt väsima. Seda enam, et ka me uude eluasemesse ei ole võimalik kauaks pidama jääda... (R nimetab meie Pirita ulualust kõigi ebamugavustega korteriks - nii see päris ei ole, sest soe vesi ja keskküte on ju olemas, on isegi uhke eurovets ja duširuum, ainult et jah... viimasteni jõudmiseks tuleb õuest läbi joosta. Ärge parem küsige, mis arhitektuuriime see on - kui külla tulete, eks siis tutvute ise. Ja korteri aknad näevad juba kaugelt välja sellised, et midagi muud peale vaate nad kinni ei pea... Paraku on meil vähemalt esialgu rahadega nii kitsas, et tuleb taolist ekstreemsporti harrastada.)

Muide imelikult valus on Tartust lahkuda. Olen hakanud seda oma kodulinnaks pidama, palju rohkem kui Pärnut. Kui sentimentaalseks muutuda (ja seda teen ma viimasel ajal loomulikult tihti), siis siin on ju möödunud minu senise elu parimad aastad :)

Ent siiski - kusagil kõige selle masenduse ja virisemise all hingitseb minu uue avastamise iha - nii, nagu ma tulin kunagi, kaart näpus, Tartusse, lähen praegu ka Tallinnasse. Ja õnneks ei lähe ma enam üksi. See loeb palju.

P.S. Suur tänu kõigile, kes minu vananemisprotsessile usinalt kaasa on elanud. Suur aitäh kõigi heade soovide eest!!! Ehk kunagi - kunagi helgemas tulevikus :) - õnnestub seda va veerandsadat ja muidki viimase aja sündmusi siiski ka vääriliselt tähistada... ;)