Uudisterubriik

Järgnev on mõeldud kõigile neile, kes on lootnud mind viimasel ajal netis või päriselus kohata ja ei ole sellega teps mitte toime tulnud. Sügavad vabandused - mu sees ja ümber on praegu selline virr-varr, et minust ei ole mingit suhtlejat... Aga nüüd vähemalt blogi kaudu mõned uuemad uudised.

• R sai päälinnas tööd ja on hetkel meist kahest see rikas ja edukas pool. Mina otsin kah tööd selleks kuuks-pooleteiseks, mis mul koolini jääb, aga ei ole veel peale mõninga väga lühiajalise nippe-näppe (kodeerimisest seinte pahteldamiseni) midagi leidnud.
• R õde ja co naasid neljapäeval Inglismaalt ning sellest peale on meie õhtud möödunud igat sorti grillimiste ja külaliste ja pläkudega. Uudne on ka see, et nüüd elame kuni R ja minu Tallinnasse minekuni tervelt kuuekesi ühe katuse all.
• Tallinnasse minekuga on aga kah veel segadust küllalt - suur osa me päevadest möödub ninapidi igasugu korteripakkumistes. Oleme isegi üht kohta vaatamas käinud, aga viimane oli täiesti ebaprivaatne toake suuremast korterist Lasnamäel ja kasutades värvikamat inglise keelt, I'm too old for this shit. Ma mõtlen, et peaaegu veerandsaja aastasena ja abielus olles ei tundu ühikaelu enam nii romantiline kui varem... Nii et ma ei tea, mis saab. Suurem osa korralikke korteripakkumisi lööb muidugi kohe hinnaga hinge kinni - nagu meie Inglismaa-rändurid väitsid, on Tallinna üürid sisuliselt võrdsed Londoni omadega, ainult selle vahega, et Londonis on isegi miinimumpalgaga võimalik neid maksta.
  
• Tallinnaga seoses veel seda, et olen oma jahmatuseks avastanud endal tõelise foobia, ja ma tõsiselt mõtlen, mida sellega ette võtta. Nimelt neljapäeval, kui me oma inglastel vastas käisime, astusime läbi ka Ülemiste Keskuse hüpermarketist. Mul on seal varemgi halb hakanud, aga mõtlesin, et come on, mõistusega on võimalik kõigest üle olla. Mnjah. Kui sa ikka seisad keset seda monstrumit ja kolm hiigelsuurt vorste täis riputatud seina hakkavad korraga lainetama ja sinu taganemisteed sulgema, siis ega sa eriti enam midagi ei mõtle küll. Püüdsin kogu hingest keskenduda mingile väikesele ruumipunktile, aga ei suutnud. R talutas mu üleni värisevana ja higisena välja. Läks tükk aega autos istumist, enne kui ma jälle oma käsi- jalgu kontrollisin. See on üks haledamaid asju, mis minuga on juhtunud, ja ausalt öeldes ma ei tea, mis seda põhjustab. Kas tõesti on olemas mingisugune suurte kaubanduskeskuste foobia? Sellisel juhul - kuidas seda ohjata ja Tallinnas toime tulla? (Päriselt ka, see asi mõjutab mu enesehinnangut - ma oleks nagu mingi pügmee, kes on esimest korda suurlinnas lahti lastud... :S)
• positiivse poole pealt - ma võin olla hull, aga samas olen ma ka selgeltnägija - ma ennustasin huupi ette võimatuna tunduva jalgpalli finaali Itaalia-Prantsusmaa!!! :P Kui nüüd veel Prantsusmaa võidaks, siis ma tõstan enese oraakli seisusesse ja hakkan järgmisel MM-l ränka raha kokku ajama :D:D:D

OK, aitab praegu lobisemisest. Saite ehk mingisugusegi pildi ja ei pea pikka viha :) Ning endiselt - kui te teate kuskil mingit tööd pakutavat või ehk mõnd korterit Tallinnas - palun andke teada!!!