Lalallalallalallalallalallalaa

Ma õpin praegu itaalia keelt ja harjutan näitlejameisterlikkust, ei näe või?

Tegelikult on nii, et puhata ja mängida peab ka saama, muidu muutuvad normiks sellised asjad nagu mikrokas soojendamist vajava toidu asetamine külmkappi (seda teen ma viimasel ajal jälle konstantselt - lihtsalt ajan uksed sassi ja siis imestan, miks tuttavat undamist ja kõlli ei kosta) ning ostetud kauba unustamine kauplusesse (veab, kui ainult mõni üksik ese - ükskord ma maksin ilusti arve ära ja, ilmselt uhke selle tehingu osava sooritamise üle, kõndisin minema, ilma et oleks ainsatki asja kaasa võtnud; õnneks oli mul tegu ausate inimestega ja kui ma kümmekond minutit hiljem bussipeatuses mõtlema hakkasin, et kuidas mul kott nii kerge on, ning tagasi jooksin, ulatas müüja mõistva ja mõnevõrra haletseva naeratuse saatel mulle mu ostud...) Kõige piinlikum oli vist mu reedene aps, kui ma bussis teel kooli korraga avastasin, et olen jalga jätnud oma kodused lemmikteksad, mis pepu pealt paigatud ja muidu ka rebenemiseni kulunud. Tagasi minna ka enam ei saanud ja nii palvetasin terve ülejäänud päeva, et mu kannikad ikka enam-vähem varjule jääksid - selliseks seksikuseks keset muusikaakadeemiat ei olnud ma tõesti mitte valmis... Õnneks püsis kõik sedapuhku koos ja ma pääsesin kerge harjumusega enne väljumist oma taguots üle patsutada. :D

Tegelikult me teeme koolis ka ikka väga sürre asju. Ei tule just iga päev ette, et sa saad kujuteldavate vaenlastega peitust mängida ja viimases deliiriumieelses joobeastmes ringi tuigerdada (või noh, seda teeselda), ilma et sa kuskile vastavasse institutsiooni satuksid :)

OK, nüüd jälle õppima. (Või vähemalt üritama... Mõni meist tagus R sünnipäeva tähistamisel laupäeval - mis oli ka üks VÄGA sürr üritus - oma käed šamaanitrummi mängides ära :D) Eks ma kirjutan jälle, kui vähegi arvutisse satun. Kõike head!