Suure koera pikk saba

Nagu te juba teate, hõiskasin paar nädalat tagasi, et kõige hullem on nüüd möödas. Minu organism võttis seda nii, et jee, ammu on aeg puhata, ning ma jäin jalapealt haigeks - ja olen seda siiani. Olen olnud sunnitud kõva nohu-köhaga eksameid tegema ning minu ülejäänud sess on üsna uduselt kulgenud. Irooniline on asjaolu, et olen kõik 4 viimast eksamit saanud suurepärased, kuigi enda meelest läksin mütsiga lööma; neist ühe, kehatehnika puhul olen eriti kõrvust tõstetud ja tahaksin kõigile, kes antud valdkonnas minu võimetes kahelnud on, naa-nan-nan-naa-naa teha :) (mulle öeldi, et olen väga loominguline, väga lavaline ja väga väljendusrikas - hah :) :P). Üldiselt on aga tohutu uimasus ja väsimus kallal. Reedel on veel viimane eksam - näitlemine, ja siis on 1 konkurss järgmisel esmaspäeval ja siis on kõik. Konkurss on muide suure küsimärgi all - mul pole olnud eriti häält, millega proove teha, ja ausalt öeldes tahaksin väga sealt viisakalt ära nihverdada. Näen juba kümneid kordi päevas avasilmi und sellest, kuidas pakime asjad, võtame Susa, istume autosse ja sõidame linnast välja suvisele maanteele... Oh, kui see võiks olla juba sel nädalavahetusel...

Ah jaa, kui te olete mulle vahepeal helistada proovinud ja ei ole õnnestunud, siis see on sellepärast, et mu telefon varastati ära. Sõitsin neljapäeval üsna uduses seisundis proovist koju, buss oli Piritale puhkama minejaid paksult täis ja ilmselt keegi neist noortest mehepoegadest, kes vahekäigus edasi-tagasi saalisid, proovis näpuosavust... Minult ei ole kunagi varem midagi varastatud; suhteliselt vastik tunne on. Rahaline pool nüüd rahaliseks pooleks, aga lisaks sellele kadus hulk mulle vajalikku infot ning ka sentimentaalse väärtusega materjali (teatud sõnumid läbi aegade, mida käsi ei ole tõusnud maha kustutama). Ühesõnaga on see hale ja armas lugu, õpetuseks vanale ja noorele rahvale: kõigepealt hoidke Tallinna ühistranspordis pidevalt oma kotil silm peal, ja teiseks - ärge olge ullikesed nagu mina ja tehke backup'e. Mis aga puutub uude mobiili, siis ehk saan nädalavahetuseks...Oh, see igatsetud nädalavahetus... :)