Seakari, mitte Tallinna raad

Hoiatan kohe, et järgnev jutt tuleb ebasündsalt poliitiline. Tallinnas elades lihtsalt hakkad paratamatult ka siin toimuvale kaasa elama. Ja viimasel ajal on siin lollust ja silmakirjalikkust nii palju, et itk ja hala kipub vägisi keelele...

Näiteks miks lubatakse ehitada mingi monstrum rahvusooperile põhimõtteliselt näkku kinni (rääkimata marsapeatustest, mis nagunii ammu Eesti esindusteatri esist risustavad) ja samal ajal teist monstrumit Viru keskuse juurde ei lubata, ehkki minu meelest häiriks see antud ümbruskonnas isegi vähem? JA miks samas lubatakse ehitada kõrghooneid Kristiine eramute keskele?

Või näiteks miks keelatakse alkoholimüük ühe õnnetu väsinud müüja vea tõttu, kes tohututes kassajärjekordades ei jõua kõigilt dokumenti nõuda ning paraku ka ei oma müstilist taidu tuvastada, kas tegemist on täiskasvanu või ülesmukitud teismelisega, samal ajal kui meie linnapea väidab, et Õllesummer on mõnus pereüritus? Õllesummer, kus minu teada tabati kümneid purjus alaealisi?

Taoliste küsimustega võiks jätkata ja jätkata. Kohati tahaks isegi uskuda, et tegu on linnajuhtide inimliku rumalusega, mitte nende kasuahnusega ja kallutatusega teatud eliidi huvide poole... Aga kas ikka on nii? Ma olen naiivne ja poliitikakauge inimene, aga iga päev mööda Estonia puiesteed kõndides on kõigel kuidagi... rahalõhn juures.