Kulisside taga

Ausõna, keegi peaks salvestama meie ooperistuudio proove praegu, nädal enne etendust. Kooripartiisid ei ole keegi meist veel lõpuni selgeks saanud ja paari stseeni lavastamisega hakatakse alles praegu tegelema - ühesõnaga valitseb üleüldine kaos ja hammastekiristamine. Me oleme kõik väsinud - kolmanda kursuse sess ei ole naljaasi ja lisaks on igaühel veel oma projektid. Vaimsele kurnatusele lisandub ka füüsiline. Lavastaja leidis, et pikas lõpukoori osas peavad mõned lauljad, sh mina, konnadena ringi hüppama (ärge naerge, tegu on ju muinasjutuga). Tuleb välja, et isegi mina, kes ma oma koibade treenitusele üsna uhke olen olnud, ei pea kuigi hästi vastu, kui me lõpukoori tundide kaupa läbi harjutame ja seda tehes pidevalt kükakil ringi kalpsame. Kui suuremal osal minuealistest naistest nõuab ohvreid ilu, siis minul kunst :) Eile igatahes kujutas treppidest ja isegi laugetest mäenõlvadest allasaamine minu jaoks juba tõsist takistust.

Muidugi toodab üleväsimus ka kõiksuguseid naljakaid situatsioone - näiteks teatab Saša proovis tõsise murega: "Ma ei saa aru, kas ma olen konn või orav", ja on üsna heitunud moega, kui terve saalitäis rahvast naerma pahvatab. Enamus nendest naljadest on puhas situatsioonikoomika, mida ei ole võimalik edasi anda.

Täna hommikul hakkasin mõtlema, et hoolimata väsimusest ja sellest, et asjad välja ei tule ja juhendajad on närvilised, on see kõik siiski suurepärane. Ühes näidendi- või muusikaetenduse proovis on midagi erilist - see, kuidas erinevad inimesed koos töötavad, eriti kui igaühel neist on oma loovus, oma anne... Kõik need väikesed apsud ja naljad ja see, kui siis korraga välja tuleb... See on tegelikult kirjeldamatu. Ma olen tegelikult ikka hirmus õnnelik inimene, et mulle on antud seda kogeda.