Nädala aruanne

Vahepeal on taas olnud huvitavad ajad. Lõviosa eelmisest nädalavahetusest veetsime Pangodis, mis oli paradiislik nagu alati. Tärkav ürgne loodus, hea seltskond, kaselõhnane saun ja külm tiigivesi, tohutu lõõmav lõke (põletasime võsa, mis oli talu ümbert maha võetud)... Enne tsivilisatsioonist lahkumist loetud ilmateated ei olnud kuigi julgustavad, aga laupäeval säras hele päike ja me istusime päev läbi tiigi ääres, jalutasime metsas, mängisime mitu turniiri petanki (mu parema käe muskel on nüüd vist kaks korda vasakust suurem) ja mingi hetk õnnestus mul isegi Taaviga mõõgavõitlus maha pidada (tuleb tunnistada, et ma ei mäleta võitlusest kahekäemõõgaga enam peaaegu midagi - peaks aeg-ajalt meelde tuletama). Kõike seda tehes ei pööranud ma muidugi absoluutselt tähelepanu sellele, et kevadisel päikesel on kalduvus põletada. Mul oli ausalt öeldes Twilight'ist inspireeritud idee sel suvel huvitavalt kahvatuks jääda (irw), aga see läks nüüd täies tükis vett vedama. Ma ise ei saanud kohe arugi, käisin veel selgi õhtul saunas, ehkki nägu natuke valutas, ja sisuliselt ei vaadanud peeglisse enne seda, kui ma järgmisel hommikul oleksin peaaegu põhjustanud oma armsa abikaasa surma naerukrampide läbi. Nii punast nina ei ole mul vist kogu elu jooksul olnud. Tõtt öelda kartsin ma terve selle nädala, et kontserdiks on lõviosa mu näonahast jalga lasknud. Õnneks anti mulle Kreegist kaasa mingi imerohi, nii et tegelikult ma tulin sellest kogemusest välja täiesti tervelt ja isegi kauni jumega.

Pühapäeva hommikul Tartusse jõudmisega oli aga omaette story. Nimelt hakkas meie auto tavapärasest imelikumat häält tegema ja põlenud kummi lõhna eritama. Jõudsime kuidagi Kreeki ära ja seal selgus, et mingi detail oli auto põhja all lahti murdunud ja vedru terav ots käis vastu kummi, olles sellesse peaaegu sõrestikuni vao kulutanud. Veel mõni hetk ja me oleksime efektse pauguga kraavi lennanud. See vahejuhtum lõi meil muidugi terve rea plaane sassi - me ei jõudnud Tikri leeri lõpetamisele - armas Tikker, palju õnne tagantjärgi! - ja ma pidin ära jätma oma õe külaskäigu... Lõpuks oli nii, et olime sunnitud auto Tartusse remonti jätma ja kõigi oma seitsme kodina pluss kassiga rongi peale komberdama.

See nädal on minu poolt olnud üks suur hilinemiste ja puudumiste jada selle nimel, et mõnedki asjad tehtud saaksid. Ma tean, et rangelt võttes ei oleks tohtinud vahepeal metsas luuslanki lüüa, aga kiusatus oli minust tugevam, ja seega ei ole mul peale enda ka kedagi süüdistada. Esmaspäeval käisin vaatamas meie lõpetajate diplomietendust "La finta giardiniera". Kuulujutud liiguvad, et me teeme järgmisel aastal lõpetades sama tükki ja mina olen tõenäoliselt Serpetta. Muidu väga äge, ainult et jaburamat süžeed ei ole mina oma elu jooksul kohanud (ja arvesse võttes, kui palju oopereid ma olen näinud, see juba ütleb midagi). Hakka või ladina-ameerika seebikaid intelligentseteks pidama...

Reedel laulis minu praktikaõpilane oma esimesel kontserdil. Uskumatu, kuidas ma õpetajana närveerisin ja kui lollakalt uhke ma pärast olin, sest ta oli väga tubli.

Reede õhtul tulid meile Pilveke ja tema õde Inga külla ja meil oli poole ööni väga tore jututuba. Järgmisel päeval oli minu ja Izida kontsert, mis läks väga hästi. Kadrioru loss on imeilus ja seal on hea laulda ja praegu on mu tuba ilusaid lõhnavaid lilli täis... :)