Sünnipäevamatk

Ja olengi jälle aastajagu hauale lähemal. Suured tänud kõigile, kes on mind selle kurva sündmuse puhul toetanud ja lohutanud... :)

Kuna meil on masu ja muidu huvitavad ajad, siis otsustasime sedapuhku suuremast läbutamisest loobuda. Minu ainus sünnipäevasoov oli, et R mu metsa viiks. Tema asus kohe tõsiselt asja kallale, planeerides midagi hoogsalt ja keeldudes sellest mulle sõnakestki rääkimast.

Sünnipäeva hommikul jätsime Susa Kreeki kassihoidu ja asusime jalgsi teele, telk ja magamiskotid kaasas. Ma olin isegi pisut pettunud, kui me Tartu-Orava rongile läksime - selle liini ümbrus on meil pea tervikuna läbi matkatud -, ning üllatunud, kui me sealt juba Vastse-Kuustes maha ronisime. Külastasime kohalikku poodi, jalutasime hommikuses mõisapargis ning peesitasime mõnda aega väikese Asu järve ääres.




Siis asusime mööda Külajärve kallast Valgemetsa poole teele. Ilm oli imeilus ja päike lausa kõrvetas, põllud ja metsatukad lõhnasid. Valgemetsas tuiasime jälle mõnda aega minu jaoks täiesti sihitult ringi. Avastasime muuseas Valgemetsa raudteesilla, mille alt Ahja jõgi end üsna hoogsalt läbi pressib, ja istusime mõnda aega voolu imetledes.



Kui me oma tuiamisega ühe puhkemaja juurde jõudsime, jäi R korraga seisma ja teatas, et nüüd me peame siin kellegagi kokku saama. Mõne aja pärast tüüriski õuele auto puhkemaja peremehega, kes kohe hoogsalt asjatama kukkus, muuhulgas soovitades meil kõik märgakartvad ja muidu mittevajalikud asjad tema hoolde jätta. Minu pea kohale moodustusid vist küll nähtavad küsimärgid. Tegelikult hakkas mul juhtmetes alles siis midagi liikuma, kui registreerisin kaugemal õuenurgas seisva hunniku. Kanuud. Selleks ajaks olid R ja peremees juba ühel sõiduriistal sarvist haaranud ja vedasid seda alla jõe poole. Mina järgnesin neile tudisevail jalul. Ma olen mitmel juhul vaadanud kanuusid möödumas ning õhanud, et küll võiks tore olla millegi sellisega sõita. Minu senised kogemused väikeste veesõidukitega piirduvad aga paari korraga Kihnus, kus mul lapsena lasti kalapaadis vaiksel merel mõned aerutõmbed teha... Enne kui ma jõudsin oma ajus faktideni, et me oleme kanuus ainult kahekesi, ilma mingi instruktorita, ja et äsja nähtud kitsaskoht raudteesilla all jääb meile tee peale, ja et see ei pruugi olla ainus kärestik Ahja jõel, olime juba päästevestistatud ja minema tõugatud, samal ajal kui peremees kaldalt veel hoolitsevalt seletas, kumbapidi mõla käes hoitakse. R, kelle jaoks kanuusõit oli samuti esmakordne, aga kel on suuremad kogemused igat sorti paatidega ja vetelpäästja väljaõpe, istus taga ja tüüris. Õnneks jõudis peremees kallast pidi meid raudteesilla juurde juhendama, nii et minu üllatuseks olime korraga ilma ühegi viperuseta kärestikust all ja kanuu libises vabasse vette. Peagi kadus tsivilisatsioon käänaku taha.

See oli unustamatu reis. Sõitsime kaljuseinte all ja iidsete kuuskede vahel. Haruldased jäälinnud, erksinised ja õrnroosad, vuristasid üle veepinna edasi-tagasi. Minu lemmikkohad olid need, kus jõgi oli lai ja sügav ning me lasime end lihtsalt voolul kanda. Tundus, nagu oleksime sisenenud hoopis teise aegruumi. Meil ei olnud õrna aimugi, mis kell on, oli ainult vaikselt mööda libisev mets ja lindude hääled ja kuldne päike puuokste vahel. Mõistagi ei olnud see aga ainus, mida jõgi meile pakkus. Oli kive ja hulgaliselt vette langenud või vee kohale kummarduvaid puutüvesid ning veel mõned väikesed kärestikud. Algul ma kartsin (ehkki miski ei oleks mind pannud mind seda tunnistama), sest väljavaade jääkülma vette kastetud saada või lihtsalt keset ürgmetsa mõlast ilma jääda ei vaimustanud mind sugugi. Peagi aga avastasin, et kanuu kuuletub mulle üpris hõlpsasti. See oli üks neist ahaa-elamustest, mil sa teed midagi esimest korda ja siis avastad, et see on "sinu asi". Tõsi, paar korda õnnestus meil ka üsna korralikult kinni jääda. Kõige hullem oli Tikuta vesiveski varemete juures: R ei suutnud kuidagi otsustada, mida ta oli netist lugenud - kas keset jõge olevast saarest tuleb mööduda paremalt või vasakult. Meie läksime lõpuks paremalt, mis, nagu välja tuli, oli vale. Järgmisel hetkel olime käredas voolus kivide otsas kinni; nõudis üsna ununenud füüsika-alaseid teadmisi, et ennast sealt jälle välja manööverdada. Meie kiituseks tuleb aga öelda, et kogu reisi jooksul ei läinud me kordagi ümber ega pidanud ka kanuust välja ronima. Edasine teekond kulges juba üsna enesekindlalt kuni Kiidjärveni välja. Kahjuks ei ole meil sellest ühtegi pilti, sest R ei julgenud oma tantsivat ja trummi löövat töötelefoni kaasa vedada; mälupildid jäävad aga igaveseks.



Kiidjärvel oli peremees meil autoga vastas, võttis kanuu ja andis meile meie asjad tagasi. Päike juba üsna madalale vajunud, matkasime edasi Sõnajalamäele. Nagu ikka, oli meil närvikõdi - äkki on seal keegi ees? - ja (minu puhul pisarateni ulatuv) kergendustunne, et minu kõige lemmikum paik Eestimaal on vaba ja meid ootamas. Meil oli fantastiliselt ilus lõkkeõhtu.



Seda ei suutnud rikkuda isegi asjaolu, et telki üles pannes rebenes suur osa sellest lihtsalt ära, ja esimest korda elus olime mõlemad tulnud matkale nõela ja niidita. Öösel hakkas aga loomulikult sadama ja nii võtsime järgmise hommiku vastu üsna märgunud olekus.

Kui te mäletate, siis öö vastu 12. augusti oli aeg, mil suvi vahetus sügisega. Pärast nappi und ärkasime tormi ja külma vihmasajusse ning ootasime nagu hingeõnnistust kõigepealt Kiidjärve poe avamist ja seejärel Taevaskoja Tarekest, et kuuma kohvi ja puljongit saada. Taevaskojas jäi sadu järgi ja isegi päike piilus pilvede vahelt. Olime nii väsinud, et parkisime endid peale mõningast matkamist Suure Taevaskoja ühte serva Pilvekese kingitud piknikutekile (mis meid muide kogu reisi jooksul ustavalt teenis) ja lihtsalt tukastasime seal paar tundi ja/või etendasime mööduvatele ekskursioonidele Bella't ja Edward'it, samal ajal kui uued sajupilved tasapisi jõudu kogusid.



Üheskoos otsustasime nendes tingimustes matka mitte jätkata, vaid minna samal õhtul Tartu rongile. Sellest hoolimata oli meie reis väga kena. Õhtune soe saun Kreegis ja mõnusalt pikk uni lihtsalt panid sellele väärilise punkti.



Järgmisel päeval käisime vaatamas Katit ja tema titat, kes ei taha kuidagi välja tulla, ning veel paari sõpra, keda pole aastaid näinud (Eva-Liisa naases äsja koguni Kolumbiast!) ning siis kiirustasime juba R tööasjus tagasi Tallinnasse. Nüüd ma olengi siin, tasapisi argielusse naasmas, aga mõtteis ikka veel metsas ja minu kõige-kõige lemmikuimal - Ahja jõel.