Selle suve tipphetked

Ärkasin täna hommikul ja avastasin, et üle poole puhkusest on juba läinud - peab tunnistama, et enamuses lihtsalt lebotamise, lugemise, filmivaatamise ja muusikakuulamise peale...

Jaanipäeva tähistamiseks õnnestus meil leida ainus sajune ja külm koht Eestimaal. Meil ei jäänudki eriti muud teha kui saunas käia, pille plännida ja ohjeldamatult lauamänge mängida. Väga suur ja uhke lõke/tuleskulptuur oli meil siiski ka, poisid kõigepealt ehitasid seda kaks päeva :)

Peale jaanipäeva tulid rannailmad, käisime Ihasalus suvitamas, ja siis algas juba laulupeotrall. Meie panus pittu oli see, et võõrustasime Pilvekest ja Ingat, kes seal laulsid, elasime rongkäigule kaasa ja aitasime pühapäevase kontserdi rahvarekordit teha. See kontsert oli tegelikult väga võimas elamus - hakkasin vist esmakordselt hoomama, milline püsimise ja tahte ime meie laulupidu siiski on. Ainult suur rõhumine kutsub esile sellise vastujõu...

Eile aga - mu näpud tõrguvad seda siiani kirjutamast - käisime Õllesummeril. Sain kohe algul kultuurišoki, nagu oligi karta (pidev õllesabatamine otse lava ees, kus muusikud endast parimat annavad, ja õlletopsidega ringitrügimine publiku seas ei kuulu minu arusaamisse heast ajaviitest ja viisakast suhtumisest). Sellele järgnes aga üks minu selle suve tippelamusi. Moby, kelle pärast me olime kohale tulnud, täitis meie ootused sajakordselt, andes unustamatu kontserdi. Õnneks olime sisse võtnud hea positsiooni lava ees ja hoolimata tohutust trügimisest kuulsime ja nägime kõike ideaalselt. Kõlasid peaaegu kõik minu lemmiklood ja seda niisuguse energiaga, et ma lihtsalt pidin kogu aja kaasa karjuma ja hüppama nagu teismeline :) Lõpulugu "Feeling So Real" oli juba täiesti teisest dimensioonist. Kõndisime pärast soojas suveöös piki vaikset merekallast kodu poole tagasi nagu mingis uimas ja mõtlesime, et kui elus on ideaalseid hetki, siis see on üks nendest...