Killukesi vahepealsest

Nagu ikka, on viimasel ajal juhtunud palju, millest oleks tahtnud kirjutada, aga nüüd, kus ma reaalselt maha istusin, et seda teha, on kõik juba aegunud ja ununenud...

Meil olid vahepeal üle päeva pühad :) 12. veebruaril oli K + R 7 (!). Kahjuks olime sel päeval mõlemad nii rakkes, et kohtusime korralikult alles üsna hilja õhtul. R vedas mind läbi lumetormi ja hangede mingisse pubisse sööma. Vahva oli, ainult et minu juba jupp aega tagasihoidlikult nina ülakorrust asustanud nohu otsustas, et nüüd peab tema ka pidutseda saama. Koju jõudes tuli mul romantilise õhtu jätkamise asemel hoopis villastes sokkides radika ligi ronida ja liitrite viisi kuuma teed larpida. Tegelikult kulges ka 14. veebruar peamiselt nohu ja magamise tähe all, ehkki R oli taas üliarmas ja kinkis mulle hunniku šokolaadikomme ja puha :). Vabandust, et ma ühtegi sõnumit ei saatnud ega kuskile südamekesi riputanud! Ma loodan, et mu sõbrad teavad sellest hoolimata, et nad on mulle armsad... Eile oli vastlapäev, mille ma oleks samuti peaaegu maha maganud. Jõudsime peale pikka päeva alles 8 paiku õhtul surmväsinutena poodi ja avastasime seal üllatusega, et vastlakukleid on müüa. Võtsime neid siis terve hunniku ja tegime endile mõnusa õhtu, vaadates ei tea mitmendat korda "The Game'i".

Aa, kinos käisime ka vahepeal. Kuna me olime mõlemad vaimustuses "Avatari" 3D efektidest, mõtlesime, et tahaks ka "Ookeanimaailma" näha. Paraku tuli välja, et nädalavahetusel hommikusele seansile minna on tõsine viga. Me saime sisuliselt filmi asemel 1,5 tunnise kondoomireklaami. Ma tean, et ma kõlan nüüd tõelise lastevihkajana, aga ausõna, hulga tänapäeva vanemate seas on vist praegu eriti moekas kasvatusmeetod "las lõugab". Kõige hullemad ei olnud minu jaoks siiski lapsed, vaid üks silma järgi enam-vähem täiskasvanud vene paarike, kes istus minu kõrval ja põdes tõenäoliselt tõsist suhtesõltuvust, sest nad ei saanud elada, ilma et oleks igast oma väiksemastki mõtteidust teineteisele teada andnud. Valjuhäälselt. Keset filmivaatamist. Seda on minuga varem juhtunud ainult paar korda elus, et ma võhivõõrastele inimestele peale käratan, aga seekord tuli ära. Selle peale jäid nad tõesti vait, aga siis - ja ma ei mõtle seda välja! - hakkasid nad teineteisele SMS-e saatma... Filmist endast ei mäleta ma suurt midagi.

Kui välja arvata tervisemured, elan ma tegelikult hetkel üsna ideaalilähedast elu. See tähendab, et mul on kõrvalised asjad enam-vähem läbitud ja ma saan keskenduda ainult oma erialastele ainetele. Aga neid aineid on palju ja repertuaari veel enam, sellepärast ka kohe semestri alguses pikad ja töised päevad. Eriala eksamiks on vaja õppida 8 pala, kammerlauluks 7, saateklassiks 8 (mõned kattuvad), oreli saateklassiks ka paar lugu ja lisaks igal nädalal midagi pedagoogilise repertuaari jaoks. Ning siis on meil veel ooperistuudio, kus praegu toimuvad iga päev mitmetunnised proovid, kuna 10. märtsil on lavastajale ettelaulmine (peast!), meie aga mingeid stseene alles veerime noodist. Tegelikult on need proovid väga lõbusad. Me istume nelja- kuni kuuekesi ringis ümber klaveri, lööme jalaga takti ja üritame kuidagi oma repliikidele pihta saada. Tükk on isegi koomiline ja kui veel midagi sassi läheb, võib end vahepeal klaveri alla naerda.

Terve järgmise nädala osalen ühel meistrikursusel, mida teeb seesama Viini professor, kelle juures ma eelmiselgi aastal käisin. Igav mul ühesõnaga ei hakka.