Mida ma olen õppinud muusikatestidest

Tegin reedel oma kõige viimase kuulamistesti (vähemalt bakalaureuseõppes). Ja ma istun siin täna hommikul ja kuidagi imelik tunne on. Mitte et ma igatseks jälle seda aja peale muusika läbikammimist ja tuupimist, aga... kuidagi hea on, et ma olen seda teinud. Tagantjärgi hakkan mõtlema, et ma olen nende testide teemal ebaproportsionaalselt palju virisenud, samas kui need on mind ometi tutvustanud nii mõnegi teosega, millele ma ehk muidu ei olekski sattunud ja milleta ma oleksin oluliselt vaesem.

Kas te näiteks teate sellist autorit nagu Gorecki? Mina enne seda viimast II maailmasõja järgse muusika kuulamistesti ei teadnud. Tema kolmas sümfoonia on VAPUSTAV. Ma tungivalt soovitan seda tervikuna kuulata. Youtube'is on kahjuks ainult jupid ja enamusel liiga palju holokaustiga seotud videomaterjali taustaks, mis ei ole sümfoonia konteksti arvestades küll vale, aga viib tähelepanu muusikalt kõrvale. Väike näide siiski.

Teiseks meie oma Sumera. Ma olen temalt mitmeid teoseid kuulnud (ja ka ise laulnud), aga tema teine sümfoonia tabas mind ilmselt nõrgal hetkel ja lõi mind täiesti jalust. (Kahjuks ei ole mul siia ühtegi linki panna.)

Kui natuke maisemaks minna ja mõelda ooperitestidele, siis näiteks see aaria Gounod' "Romeost ja Juliast" on imeilus.

Umbes samassse valdkonda kuulub ka Jeletski aaria Tšaikovski "Padaemandast". Antud juhul on traagika selles, et isegi kui üks mehine mees on SELLISEL kombel oma tunded letti ladunud, eelistab nooruke kangelanna ikka äput hasartmängusõltlasest tenorit.

Lõpetuseks aaria, mida ma küll varem teadsin, aga sellele esitusele sattusin kuulamistestiks valmistudes. See on lihtsalt TAEVALIK! Kuulaul Dvoržaki "Russalkast" on üldse üks ilusamaid aariad, mis kunagi loodud.