Pajehali ehk huvitavaid hetki Tallinna ühistranspordis

Kuna pikemate distantside läbimine Tallinna tänavatel nõuab hetkel tõelisi jõu- ja ilunumbreid ning soovitavalt ka kalamehesaapaid, otsustasin eile hommikul sõita bussiga nr 6, mis käib umbes kord tunnis ning mille lõpp-peatus on meie maja lähedal. Tavaliselt ei liigu sellega väga palju inimesi ja seekord ootasin peatuses päris ihuüksi. Aja möödudes hakkasin end järjest üksildasemana tundma, sest ka buss ei tulnud. Umbes 8 minutit pärast õiget aega vuras buss lõpuks mäest üles ja parkis end piinliku täpsusega otse kõige suurema lumevalli äärde. Juht võttis mind peale seda, kui olin teinud mõningad sõjaväelised harjutused ja nimetatud vallist üle saanud, vastu rõõmsa venekeelse kiirkõnega, et ta ei saa kuskile mujale parkida, sest nii jääb autodele ette, ja üleüldse on see üks mõttetu liin, millega keegi nagunii ei sõida, ja elu on üldse üks "užas". Seejärel lülitas ta rahulikult mootori välja ja hakkas mingite oma asjadega tegelema. Teda mõnda aega suu ammuli jälginud, üritasin eesti keeles viisakalt vihjata, et kas nüüd poleks juba aeg välja sõita. Bussijuht vastas selle peale klassikalise "möhh"-iga - samahästi oleksin võinud talle araabiakeelset luulet tsiteerida. Tönkasin siis juba kurjemalt vene keeles, mille peale sain vastuseks, et ära närveeri, küll me läheme. 12 minutit peale õiget aega me siis tõesti läksime. Kõigepealt otse ja seejärel ristmikul vales suunas. Kohe põhjalikult vales suunas - tupikuga lõppevasse tänavasse. Järjekordsed harjutused lõuale - hakkasin suu ammuli olemisega juba ära harjuma. Jõudsin just mõelda, et kas tõesti on antud liinil tehtud marsruudimuudatus, mis hõlmab mingil distantsil ka lendamist, kui juhikabiinist kostus rõvedat sõimu ja bussijuht sai ise ka aru, et seekord läks vähe viltu. Järgnev lõik oli juba komöödia valdkonnast - mina juhendasin bussijuhti "prava" ja "leva", et lõpuks õigele marsruudile tagasi jõuda. Kõige selle tulemusena jäime loomulikult veel rohkem hiljaks, nii et buss, millele tahtsin ümber istuda, sõitis mul nina alt minema.

Ma ei teagi, kuidas selle juhtumi peale oleks pidanud käituma. Mingi osa minust tahaks kaebust esitada - õnneks mul ei olnud sel hommikul vaja väga täpselt kuskile jõuda, aga kui ma mõtlen sellele, et see on teenus, mille eest minult hakatakse uuel aastal kuus 200 krooni rohkem nõudma, siis läheb hari küll punaseks. Samas võitis minus seekord siiski hea, st laisk pool, mis mõtleb: nojah, tore, et üldse sõitis.