Universumi veidrad vingerpussid ja lummav süldimuusika

On müstiline kogemus elada korteris, kus kaks inimest korraga sessi teevad. Asjad liiguvad võluväel valedesse kohtadesse või kaovad hoopis või, nagu ma kahtlustan, moonduvad mingi Universumi seniavastamata füüsikaseaduse tõttu pesemata nõudeks, sest neid tekib koguaeg juurde.

Sasu, vaeseke, on süütu kaaskannataja. Süüa on ta saanud, sest ta ise ilmutab sel alal märkimisväärset huvi ja initsiatiivi (põhjus, miks ma endale kunagi kalu ei võta, on see, et kalad ei oska karjuda). Pai saab ta ka, sest õhtuti täidab ta meil stressipalli ülesandeid. Paraku ei ole ta siiski pääsenud mitmetest psüühilistest vapustustest; neist kõige hullem leidis aset eelmisel nädalal. See oli veel see õudne periood, mil ma alustasin iga päeva sündi taga oma neetud klaverilugusid läbi klimberdades. Tol mälestusväärsel hommikul unustasin ma vahepeal kella vaadata ja siis hakkas mul korraga väga kiire, et erialasse jõuda ja mis iganes 101 asja mul veel ajada oli. Nojah. R jõudis õhtul enne mind koju ja kuulis juba trepikotta, et meie korteris käib mingi läbu. Kui ta sisse astus, üürgas toas täie võimsusega mängida kohutav varajases süldipeostiilis samba ja kohe, kui see lõppes, algas sama lugu uuesti. Sasu istus kivistunud näoga nurgas ja keeldus välja tulemast. Selgus, et ma olin kodust lahkudes unustanud sündi välja lülitada, see aga asus trajektooril, mida Sasu tavaliselt kasutab akna peale hüppamiseks. Kõige mustema stsenaariumi kohaselt jooksis Sasu aknale mulle järele vaatama, nagu ta tavaliselt teeb, ja lülitas seda tehes mängima sündi demoloo, mis seejärel käias R kojutulekuni umbes 7 tundi järjest. Ma ei ole proovinud, aga kujutan ette, et kui ma selle loo nüüd uuesti mängima paneksin, siis Sasu a) jookseks kribinal mööda seina üles, või b) (ja see on hullem variant) temas areneks välja ebaterve huvi süldimuusika vastu ja ta lõpetaks "Anmatino" uueks solistiks kandideerides (mis annaks nimetet bändi muusikalisele tasemele muidugi palju juurde).