Raskuste võlu ja valu

Ma olen viimasel ajal isegi natuke olümpiat jälgida suutnud. Ülekanded on seekord väga sobivalt just siis, kui ma olen äsja koju jõudnud ja enam midagi asjalikku teha ei jaksa.

Naljakas on see, et ma mõistan järjest paremini, millist pühendumist sportlasekarjäär tegelikult nõuab. Ma kujutan ette, mida tähendab iga oma päev, iga pisiasi ühele eesmärgile allutada. Jälgida, mida sa sööd, kuidas ja millal sa töötad ja puhkad, loobuda paljust, mis teistele on lubatud...

Ning siis oled sa võistlustel ja ikkagi ei pruugi kõik õnnestuda. Sa kukud või jääd haigeks või on teised sinust lihtsalt tugevamad ning siis tormavad sulle kallale ajakirjanikud ja kommentaatorid ja kallavad su mudaga üle ja küsivad, mida sinusugune olümpiaturist üldse spordis teeb. Mingil hetkel võidki jääda seisma ja küsida endalt, et tõepoolest - mida?

Ma arvan, et isegi need õnnetud eesti sportlased, kes sellel olümpial on täielikult ebaõnnestunud, jätkavad sportimist. Jätkavad, sest mitte miski maailmas ei ületa neid üürikesi hetki, mil sa tunned, et lendad ja annad endast kõik.

Aga loomulikult on mul eriti hea meel inimeste üle, kellel tõesti kõik õnnestub. Rõõmustasin väga, kui Kristina hõbemedali sai, ja olen ka täna tingimata teleka ees talle kaasa elamas :)