Mõned meenutused

Mulle näib, et peaks kuidagi tagantjärgi muljetama meie etenduse teemal, aga ei leia siiani õigeid sõnu. Kõige olulisem on vist tänutunne. Etenduse päeva hommikul oli mu hääl kahisev ja katkes. Peale etendust oli hääl päris läinud, naastes täielikult alles pühapäeval, lisandus veel nohu, ilmselt kogu sellest Kanuti täissuitsetatud lavataguste tõmbetuulest... Aga etenduse AJAL oli hääl olemas (OK, küll hullusti toe pealt ära, nagu mu õpetaja hiljem kommenteeris, aga siiski). See oli ime, päriselt ka, ja ma olen tänulik Jumalale palvevastuse eest. Teine osa tänutundest hõlmab kõiki mu lähedasi ja sõpru, kellest paljud ka saalis viibisid. Ma tõesti tundsin nende toetust ja kaasaelamist. Kolmas osa on seotud inimestega, kellega koos ma seda projekti tegin - nendega oli hea ja turvaline ja lõbus laval olla... Muide, kuigi meil tehti isegi peaproovides lavastuses muudatusi ja eksisime ka muusikaliselt, siis etenduse ajal me eriti midagi segi ei ajanud.

Ning siiski - miski ei ole võrreldav lavaloleku endaga. Hoolimata kogu prooviperioodi üleinimlikust pingest, hoolimata sellest, et ma ka etenduse ajal ei olnud kindel, kas mu hääl lõpuni vastu peab, nautisin ma seda kogemust tohutult. See oli natuke sarnane selle tundega, kui ma kanuuga oma elu esimesest kärestikust alla kihutasin. Natuke. Lisaks oli sel etendusel minu jaoks teatav terapeutiline mõju - ma suunasin kõik negatiivsed emotsioonid läbi oma tegelaskuju endast välja :) Praegu ma tahaks juba uuesti lavale. Loodetavasti tuleb selleks varsti ka võimalus (annan teada, kui plaanid kindlad :)).