Liinid maas, juhtmed koos
Kõige vastutusrikkamal ja kiiremal ajal haigeks jääda - selleks peab muidugi ka annet olema. Igal juhul õnnestus mul kinni püüda hetkel igati trendikas viiruslik larüngiit ja see tähendab, et istun juba neljandat päeva põhimõttel "pilt on, häält pole" kodus. Koolis ollakse seni õnneks mõistvad, aga kui ma mõtlen sellele, et ooperi väljatulekuni jääb täna täpselt 1 kuu ning ma olen nädala jagu seadeproovidest puudunud, siis tekib tahtmine seina mööda üles ronida küll. Surun paanikat jõuga alla ja üritan järgida oma erialaõpetaja soovitust ennast kõigest välja lülitada ning paranemisele keskenduda. Lõppude lõpuks - on mul muud valikut?
Nii ma ei olegi paar viimast päeva millegi asjalikuga tegelenud, vaid vaheldumisi maganud ja filme vaadanud ja jälle maganud ja lugenud... Lugesin läbi Stephen Kingi "Tumeda torni" saaga esimese osa ja olen üsna intrigeeritud, mis edasi saab (kahjuks olid teised osad raamatukogust välja laenutatud). See on selline veider, kiiksuga lugu (mida muud Kingilt oodatagi), aga hoolimata oma kohatisest räigusest väga haarav.
Uuematest filmidest jõudsin lõpuks "New Moon'i" vaatamiseni. Peab tunnistama, et võrreldes "Twilight'iga" jättis see mu täiesti külmaks. Peamine põhjus selleks peitub loos endas. Olen peale saaga läbilugemist korduvalt mõelnud, et tegelikult oleks kogu asi pidanud piirduma ainult esimese raamatuga. Sellest edasi läheb lugu aina ebausutavamaks ning kaotab oma algse värskuse ja võlu. Teise raamatu süžee jäi filmi jaoks erakordselt nõrgaks. Ning miks, oh miks nad vahetasid välja režissööri?! Omal ajal tabas Catherine Hardwicke'i "Twilight'i" eest palju kriitikanooli, mis minule täiesti arusaamatuks jäid. Ma olen seda filmi korduvalt vaadanud - just nimelt sellepärast, et see on teistmoodi kui teised Hollywood'i filmid ja ma näen armastust, millega iga kaadrit on läbi mõeldud ja viimistletud. Ma peaaegu tunnen vihmaniiske metsa lõhna ja kolkalinna melanhooliat, kui ma seda vaatan. "New Moon'is" ei ole midagi taolist. Pigem jääb mulle mulje, et selle filmi meeskond istus kokku ja hakkas kõigepealt arutama, kui mitu palja ülakehaga poissi nad suudavad kinolinale nii ära mahutada, et see veel kuidagimoodi usutav oleks - kõik selleks, et hullunud teismelistelt VEEL rohkem raha kätte saada. Kolmandaks - ma pean "Twilight'i" soundtrack'i üheks kõige õnnestunumaks üldse. "New Moon" jäi sellega võrreldes täiesti plassiks, ma ei mäleta sealt praegu ainsatki lugu...
Vot nii pikk filmiarvusus tuli selle nimel, et siin üksinda mitte hulluks minna... :) Tegelikult on nüüd aeg veel ühe kannutäie tee ja silmatäie une jaoks.
Nii ma ei olegi paar viimast päeva millegi asjalikuga tegelenud, vaid vaheldumisi maganud ja filme vaadanud ja jälle maganud ja lugenud... Lugesin läbi Stephen Kingi "Tumeda torni" saaga esimese osa ja olen üsna intrigeeritud, mis edasi saab (kahjuks olid teised osad raamatukogust välja laenutatud). See on selline veider, kiiksuga lugu (mida muud Kingilt oodatagi), aga hoolimata oma kohatisest räigusest väga haarav.
Uuematest filmidest jõudsin lõpuks "New Moon'i" vaatamiseni. Peab tunnistama, et võrreldes "Twilight'iga" jättis see mu täiesti külmaks. Peamine põhjus selleks peitub loos endas. Olen peale saaga läbilugemist korduvalt mõelnud, et tegelikult oleks kogu asi pidanud piirduma ainult esimese raamatuga. Sellest edasi läheb lugu aina ebausutavamaks ning kaotab oma algse värskuse ja võlu. Teise raamatu süžee jäi filmi jaoks erakordselt nõrgaks. Ning miks, oh miks nad vahetasid välja režissööri?! Omal ajal tabas Catherine Hardwicke'i "Twilight'i" eest palju kriitikanooli, mis minule täiesti arusaamatuks jäid. Ma olen seda filmi korduvalt vaadanud - just nimelt sellepärast, et see on teistmoodi kui teised Hollywood'i filmid ja ma näen armastust, millega iga kaadrit on läbi mõeldud ja viimistletud. Ma peaaegu tunnen vihmaniiske metsa lõhna ja kolkalinna melanhooliat, kui ma seda vaatan. "New Moon'is" ei ole midagi taolist. Pigem jääb mulle mulje, et selle filmi meeskond istus kokku ja hakkas kõigepealt arutama, kui mitu palja ülakehaga poissi nad suudavad kinolinale nii ära mahutada, et see veel kuidagimoodi usutav oleks - kõik selleks, et hullunud teismelistelt VEEL rohkem raha kätte saada. Kolmandaks - ma pean "Twilight'i" soundtrack'i üheks kõige õnnestunumaks üldse. "New Moon" jäi sellega võrreldes täiesti plassiks, ma ei mäleta sealt praegu ainsatki lugu...
Vot nii pikk filmiarvusus tuli selle nimel, et siin üksinda mitte hulluks minna... :) Tegelikult on nüüd aeg veel ühe kannutäie tee ja silmatäie une jaoks.
posted by Türgi Öö | 12:45 PM
2 Comments:
Mul on tunne, et sa elad yle oma võimete. Kui sa ise oma blogi loeks, näeksid sa, et sa jääd iga jumala kord haigeks siis, kui sul kiire on. Ja sa jääd jubetihti haigeks. Ja sul on jubekiire kogu aeg. Ära piitsuta oma keha, palu talt parem andeks, et teda niimoodi väntsutad ja yletöötad. At the end of the day, see on ainuke keha, mis sul jàrgmised 50 aastat kasutada on, nii et parem anna talle ise puhkust, ilma, et ta seda väevõimuga võtma peaks. :)
:) Tänan Sind mure ja südamliku nõuande eest. Üks põhjus, miks mu tõbitsemised blogis võib-olla ebaproportsionaalselt suurt kajastamist leiavad, on see, et just haigena on mul rohkem aega kirjutada... Aga üldiselt ma ei lükka Sinu juttu ümber. Mul on lihtsalt väiksemat koormust raske enda jaoks ära põhjendada - ma olen teinud hullumeelse otsuse muusikaakadeemiasse minnes ja ma tunnen enda ja oma sponsorite ees moraalset kohustust jõuda sellel teel nii kaugele kui võimalik. Ilmselt ei aita ka see, et R mu kõrval on hüper-super-tubli, teeb tööpäevi pluss ületunde pluss magistrantuuri, ja ma tean, et seegi on kõik suures osas selleks, et mina saaksin oma unistusi teostada... Võib-olla on mul valed unistused? Aga mida ma teha saan, kui ma ainult lauldes tõeliselt õnnelik olen? Ma pean pingutama selle bakalaureuseõppe lõpuni ja ehk siis ei pea ma vähemalt enam inimestelt raha kerjama, et saaksin oma õpinguid jätkata. Ma arvan, et siis saan ma hakata asju rohkem enda tempos tegema. Ma loodan...
Postita kommentaar
<< Home