Ikka sama mätta otsas

Parafraseerides estraadiklassikat: On see kunst, mida lood? Kellel seda vaja?

Hetkel ma küsin neid küsimusi endalt üsna tihti. Ma tean, et minu elukutse nõuab ka selliste asjade tegemist, mis väga ei meeldi või mida ei suuda enda jaoks ära põhjendada. Praegu on mul aga konkreetselt tunne, nagu ma oleksin filmis "High School Musical" või midagi. Teate ju küll seda sadu kordi kasutatud stsenaariumi, kus lavastatakse mingit muusikali või näidendit ja kõik läheb viltu ja veel viimasel minutil enne etendust või isegi etenduse ajal tehakse absurdses mastaabis muudatusi ja siis lõpuks kukub kõik fantastiliselt hästi välja... Vot selle viimase osas on mul tugevaid kahtlusi, aga ülejäänu sobib küll. Väidetavalt ei ole kogu ooperistuudio tegutsemise jooksul esinenud situatsiooni, kus 20 päeva enne esietendust ei ole kõiki stseene isegi mitte veel läbi improviseeritud, rääkimata lavastamisest. Nii et meil on tõeliselt võimalus ajalukku minna... Iseasi, kas me just seda võimalust oleksime tahtnud. Selle situatsiooni tekkepõhjuseid ei hakka ma avalikus blogis enam täpsemalt lahkama.

Olen taas kord õppinud, et naermine on oluline ellujäämisoskus. Hetkel turgutan ennast inglise huumoriga: "The Fast Show", "Mr. Bean", "The Black Adder"... Eile vaatasime sellist filmi nagu "Up in the Air" - üks parimaid linateoseid, mida ma tükil ajal näinud olen, ühtaegu naljakas ja mõtlemapanev ja kurb.

Nii need päevad veerevad. Õnneks kevadesse. Mul on jälle tohutu igatsus Tartu järele. Ja metsa järele. Iga kord, kui astun udusesse linnulaulusesse hommikusse, on mul tunne, et peaksin linnatänava asemel hoopis Ahja jõe ääres olema... Aga praegu tuleb ennast kokku võtta ja siin parim anda.

(Krooksudes vasakule ära.)