Pühapäev Põhja-Kõrvemaal

Minu helesinine ja muidugi täiesti kohatu unistus nädalavahetusel siiski Tartusse sõita läks jälle haledalt vett vedama, kuna R pidi laupäeval mingis tsükliaine loengus istuma. Et seda natukenegi kompenseerida, sõitsime pühapäeva pärastlõunal metsa. Vaatasime kaardi pealt, et Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala on selline mitte väga kauge, aga samas täiesti tundmatu koht, ja sinnapoole auto nina keerasimegi.

Tegelikult oli see väga sündmustevaene reis ja ma tean küll, et seebikarbiga tehtud igavaid looduspilte leidub internetiavarustes kilode (terabaitide?) kaupa. Ma püüan lihtsalt seda käiku enda jaoks kuidagi salvestada, sest minule oli see üle hulga aja üks tõeline puhkehetk. Ilm oli pilves ja mitte väga soe, aga siiski meeldiv. Seiklesime pisut Kõrvemaa käänulistel liivastel teedel, leidsime ühe matkaraja, aga pelgasime, et see on meie ajaressursse arvestades natuke liiga pikk, ja maandusime lõpuks RMK lõkkeplatsile väikese Kullijärve ääres. Tõsi küll, see järvesilm oli end kevadises suurushullustuses üle kallaste kaugele metsa alla upitanud. Üritasin sellele tiiru peale teha, aga ei õnnestunud - ühel pool läks liiga märjaks, teisel pool liiga võsaseks. Leppisime siis laagriplatsi endaga, grillisime ja istusime niisama ja kuulasime vaikust ja käo kukkumist ja sookurgede kruugutamist kusagil kaugemal.