Pealesunnitud puhkus, laisklemine ja lebo

Kui kõige suurem kiire mööda lasta, siis ei olegi enam nii väga kiire. Taas kord sundis haigus mind terve rea asju ära jätma. Võib-olla see polegi kõige halvem - ma vist kippusin vahepeal jälle oma võimete piire ületama... Meie kontsert tšellodega lükkus ka kevadesse (seda mitte minust olenevatel põhjustel), ja see tähendab, et detsembrikuu tundub nüüd üsnagi üleelatav.

Minu viimased päevad on möödunud peamiselt magades ja filme vaadates, sest nohu blokeerib iga intensiivsema ajutegevuse. Filmide valik on sellest ka muidugi mõjutatud :) Olen teinud tõelise "Vampiiritapja Buffy" maratoni, praegu olen viienda hooaja juures. Peab ütlema, et kui see kunagi teles jooksis, vaatasin üksikuid osi üsnagi eelarvamusega ja nina krimpsutades, aga nüüd algusest peale jälgides on päris vahva. Midagi pole teha, ma olen Joss Whedoni fänn - eriti "Firefly" ja "Serenity" pärast, aga tuleb välja, et mehel üleüldse ajab fantaasia üle ääre. Pluss dialoogid on tema sarjades nii head, et iga teise lause tahaks tsitaadina üles märkida.

Mis veel? Paari filmi eest tahaks suisa hoiatada. Kõigepealt "The Crazies" - õuduspõnevik, mis paraku ei olnud ei õudne ega põnev. Sisuliselt sekundi täpsusega võis ette ennustada, millal kurjami käsi läbi kardinate sirutub ja millisel hetkel jälle suuremates kogustes ketšupit lendama hakkab. Paljutõotavalt alanud lugu suudeti täpselt vanasse tuttavasse kraavi ajada - valesse kohta sattunud biorelvad, tuumapomm, päikeseloojangusse kõndiv ainus ellujäänud paarike ja siis avastus, et ups, tegelt on terve inimkond sadistlikeks hulludeks pööranud... Mul on üldiselt poliitika, et ma õudukaid ei vaata, kuna mul lihtsalt ei ole igasuguseid vägivaldseid pilte oma pähe vaja, aga ma isegi ei tunne, et oleksin selle filmiga reegleid rikkunud. Umbes samasse kategooriasse langes ka "Legion" - väga kahtlase teoloogilise taustaga maailmalõpufilm, angels gone bad, Jumal kui mossitav ja kibestunud vanamees inimesi deemonitega nuhtlemas ja muu sihuke värk.

"Videviku" saaga kolmanda osa vaatasin ka ära. It's official - esimese osa indiefilmilik võlu ja hea soundtrack olid ainsad asjad, mis selle loo päästsid. Ilma nendeta on see lihtsalt üks hale üritus romaani autori poolt kunstlikult pikendada fantaasiat, mis oleks pidanud esimese raamatuga lõppema, ja filmi režissööri poolt soov kiljuvatelt teismelistelt võimalikult palju raha kätte saada. Mulle tundus enamuse osa ajast, et filmi osatäitjad viibivad koomalähedases seisundis - isegi stseenid, mis oleksid pidanud olema pingelised ja kirglikud, jätsid kuidagi veretu mulje (haa, vampiirifilmi puhul on seda hea kirjutada). Veel kaks tundi mu elust tagasi, palun.

Et mitte päris kõike pihuks ja põrmuks viriseda, siis üks vähe helgem kogemus ka: "Easy A" oli väike, nutikas ja üldse mitte tavapärastes stampides kinni olev koolikomöödia, teemaks kuulujutud ja nende levi(ta)mine; võib-olla mitte just kõige säravama moraalse agendaga, aga satiir inimeste silmakirjalikkuse ja õeluse pihta oli päris nauditav.

Täna ma tunnen end tegelikult juba natuke paremini, kirjutasin isegi lõputööd ja tegin sahtlisse ühe lugulaulu ja puha. Peab tunnistama, et puhkus ja vaimne rämpstoit mõjub teinekord loomingulisusele päris hästi :)