Läänerindel muutusteta

Tallinn on endiselt vanas kohas. Ja endiselt sama rõve, kui aus olla - hulganisti ilmselt Wismarist hüppes olevaid autojuhte, tänapäevase arhitektuuri tippsaavutusi, mustust, Vanilla Ninja kloone (selle uuendusega, et nüüd nad on endile küülikud jalga tõmmanud) ja venelasi, kes üritavad kriisates soome turistidele poola kaupa pähe määrida. Ja muidugi soome turiste endid. Jäi mulje, et pool Helsingit on Tallinnasse tühjaks jooksnud, nii et mõte Hel(l-)linnast ei olegi ilmselt väga vale...

Aga et meie seekordset reisi mitte ainult halva sõnaga meenutada, tuleb tunnistada üht: pekivõileib Mäo ristis on endiselt hea :) Ja oma asjad saime ka enam-vähem aetud.

Ja Chrysler on ENDISELT remondis. Käisin sõimamas. Öeldi, et ehk reedeks. Ei usu. Oleks aega, võiks täna-homme uuesti minna ja kontoris diivani peal närviliselt jalga kõigutada - hämmastav, kuidas see muidu nii unise paigakese sipelgapesaks muudab. Ma ei usu, et need tüübid on seal kahe kuu jooksul nii kiiresti ajusid ja käsi-jalgu liigutanud kui minu etteaste peale kahe tunni jooksul. Nad vähemalt üritasid jätta muljet, et on hingega asja juures - tõsi küll, mitte eriti veenvalt... No näis, mis saab. Hetkel mõtlen välja uusi piinamisvahendeid.

Seda ka, et mu lauluõpingud ei edene endiselt. Nüüd siis selle tõttu, et Tiiu teine õpilane Tartu filiaalis on tõsiselt haige ja ainult minu pärast ei tasu siia sõita... Olen õnnetu. Nüüd ei saa ma muuhulgas nädalavahetusel seda klassikalist repertuaari laulda, mida lootsin, vaid pean jälle mingid vanad kulunud jõululaulud üles soojendama... :S Tegelikult ma ei tohigi siin rohkem viriseda ega õelutseda, vaid pean sellega tegelema hakkama.