Four weddings and a Funeral ehk palun need tunnid oma elust tagasi!
Kuna ma olin eile oma töö- ja muude asjadega armetult ummikusse jooksnud, mõtlesin, et parim viis õhtu lõpetamiseks oleks vaadata koos R-ga mõnd sooja ja vaimukat komöödiat, mis ei nõuaks liiga palju kaasamõtlemist. Valisin välja (oh, et Jumal mu kätt kõrvale ei juhtinud!) filmi "Four Weddings and a Funeral". Vaatamata suurele kärale ja hulgale auhindadele, mida see linateos omal ajal saavutas, ei olnud mina seda varem näinud. Miks küll pidin ma seda viga parandama?! Miks ma küll ei kuulanud oma tarka abikaasat, kes algusest peale ütles, et tegu on jamaga?! Või OK, näeme asjades ikka positiivset - sellest filmist tekkinud motoorne rahutus võimaldas mul R-le vaatamise ajal pool sokki valmis kududa, nii et need kaks tundi ei olnud siiski täielik ajaraiskamine...
Minu meelest olid absoluutselt mõttetud ja ebaloogilised nii filmi süžee, tegelased kui ka selle taga peituv elufilosoofia. Oo jaa, me näeme, kuidas peategelane, kes on emotsionaalses plaanis täielik käpard, suudab mingite varjatud psühholoogiliste imenippide abil armuda ja "küpseda" üheöösuhete tasandilt vabaabiellu. Vau. Me näeme ka tema "elu armastust" Carrie't, kes sisuliselt käib läbi sama tee, ainult et tema teeb vahepeal eksirännaku päris abiellu (mehega, keda ta juba kihluse ajal petab). Ja ainus, mida mina selle filmi lõpus näen, on suurepärane ja täiesti loogiline võimalus vändata "Four Weddings and a Funeral 2", kus meie armsad peategelased on veidi aega koos elanud ja nüüd jälle lahus, sest "armastus sai otsa", ja otsivad endale vanal tuttaval moel uusi kaaslasi! Ja oleks see film siis vähemalt naljakas... Ma ausõna soovin, et keegi ekraani all paremas nurgas oleks näppu püsti tõstnud, kui naermise kohad olid, peale nende kolme, mis ma ära tabasin...
Ma tean, et ma ei saa olla erapooletu hindaja (kes saaks!), kuivõrd ma olen suhete ja pereväärtuste osas tõeline konservatiiv. Ent mulle peab ju selle filmi vaatamisest mingigi rahuldus jääma ja seega ma võtan endale vabaduse seda filmi MITTE kellelegi soovitada ja öelda, et see oli üks TÕELINE SAAST. Vot nii.
Minu meelest olid absoluutselt mõttetud ja ebaloogilised nii filmi süžee, tegelased kui ka selle taga peituv elufilosoofia. Oo jaa, me näeme, kuidas peategelane, kes on emotsionaalses plaanis täielik käpard, suudab mingite varjatud psühholoogiliste imenippide abil armuda ja "küpseda" üheöösuhete tasandilt vabaabiellu. Vau. Me näeme ka tema "elu armastust" Carrie't, kes sisuliselt käib läbi sama tee, ainult et tema teeb vahepeal eksirännaku päris abiellu (mehega, keda ta juba kihluse ajal petab). Ja ainus, mida mina selle filmi lõpus näen, on suurepärane ja täiesti loogiline võimalus vändata "Four Weddings and a Funeral 2", kus meie armsad peategelased on veidi aega koos elanud ja nüüd jälle lahus, sest "armastus sai otsa", ja otsivad endale vanal tuttaval moel uusi kaaslasi! Ja oleks see film siis vähemalt naljakas... Ma ausõna soovin, et keegi ekraani all paremas nurgas oleks näppu püsti tõstnud, kui naermise kohad olid, peale nende kolme, mis ma ära tabasin...
Ma tean, et ma ei saa olla erapooletu hindaja (kes saaks!), kuivõrd ma olen suhete ja pereväärtuste osas tõeline konservatiiv. Ent mulle peab ju selle filmi vaatamisest mingigi rahuldus jääma ja seega ma võtan endale vabaduse seda filmi MITTE kellelegi soovitada ja öelda, et see oli üks TÕELINE SAAST. Vot nii.


0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home