Noppeid nädalavahetusest

Üldiselt - kui ma suureks saan, siis ma hakkan ikkagi rikkaks ja ilusaks ja ostan endale uhke maja ja palkan hunniku teenijaid. Seda ma otsustasin laupäeval üle hulga aja Kreegi häärberis ärgates ja alt köögist tulevat kohvi- ja koogilõhna tundes ja taibates, et ma ei peagi duši alla minemiseks üle lumise õue jooksma... :)

Nädalavahetuse mõnulemist Tartus varjutas laupäevaõhtune uudis järjekordsest raskest liiklusõnnetusest, kus hukkus ka Dajan Ahmet. Miks, oh miks lähevad andekad inimesed nii vara? Ent samas - küllap on hea lahkuda, kui sa oled siin elus teinud seda, milleks sa olid loodud, ja toonud nii paljude inimeste näole naeratuse...

Rääkides veel sellest surmamaanteest, kus nimetatud õnnetus toimus, ehk siis loomulikult Tallinn-Tartu maanteest, tuleb tunnistada, et mõjub ikka palveelule hästi küll. Üks põhjus, miks me sel nädalavahetusel Tartusse sõitsime, oli ootamatult maha sadanud lumi ja sellest johtuv terav vajadus Kreegis paiknevate talvekummide järele. Hakkasime reedel liikuma suure kartuse ja värinaga. Vaatamata ekstreemsetele ilmastikuoludele ei olnud teedel jälgegi puhastusmasinatest. Sissesõidetud rööpad olid nagu kartulivaod. Libe, pimedus... Ning sellest kõigest hoolimata põrutasid mingid kamikadzed meist 140-ga mööda ja mõningad Kanada rallikoondislased harjutasid mingeid ainult nendele arusaadavaid imemanöövreid, mis hõlmasid vene ruletti stiilis mis juhtub, kui kõrvalteelt, silmad kinni, peateele sõita ja kuidas oleks sooritada möödasõitu kurvis üle kahekordse pidevjoone. Nii et oli usuline elamus küll terve nahaga Tartusse jõuda. Kõigil nii õnnelikult ei läinud - nägime ise kolme liiklusõnnetust. (Eilne tagasisõit Tallinnasse oli aga tõeliselt muinasjutuline, ehkki mitte vähem ohtlik. Nimelt kerkis erakordselt tihe udu, nii et aeg-ajalt tekkis mulje paigalseismisest olematuses, ainult jupike asfalti vastu lendamas. Selgemates kohtades aga loojus lumise, härmas ja uduse maastiku kohal päike, samal ajal kui teisel pool oli juba tõusnud suur külmarõngaga täiskuu... Ilus, metsikult ilus oli... Ent siiski hea, et me ei pidanud seda ilu kraavist imetlema.)

Tänase hüpleva ja segase sissekande lõpetuseks suured tänud Avele toreda pühapäeva pärastlõuna ja suurepärase iraani kokakunsti eest (riis läätsede, tilli ja kaneeliga ning kala sidruniga - tasub proovida!). Ehk kirjutan varsti jälle ja pikemalt, aga praegu pean kooli jooksma. Tsau!