Möödunust ja tulevast

Minu tänane sissekanne saab järjekordselt olema lohepikk, segane ja sentimentaalne. Ärge öelge, et teid pole hoiatatud.

Kõigepealt on mul moraalne kohustus mõningate inimeste ees raporteerida oma tegemistest detsembrikuus. Here we go. Kuu esimene pool koosnes peamiselt sessist, mis on ka seletus minu tavapärasest veelgi suuremale kontaktivõimetusele ning aeg-ajalt lausa ühiskonnaohtlikule hajameelsusele (ma parem ei räägi, mille kõigega ma hakkama olen saanud - äkki jääb mõnele nii veel alles illusioon minust kui enam-vähem normaalsest inimesest :)). Eriti jube oli viimane nädal enne jõule: siis oli meil kokku 5 arvestust, neist 2 - kehatehnika ja näitlejameisterlikkus - samal päeval. Mu peas tagus lõpuks ainult üks mantra: natuke veel, natuke veel, siis on vaheaeg, siis on jõulud, on Tartu... And I did it! Seejuures lõviosa asjadest läks edukalt; ning ikkagi kehtib tõde, et mida suuremad on raskused, seda suurem on rõõm nende ületamisest. Lisaks õpid sellistel perioodidel oma kaaslasi tõsiselt tundma. Ma arvan, et ma ei oleks paljuga toime tulnud, kui meil ei oleks olnud ühist õppimist-harjutamist kursaõdede-vendadega, üksteise mõistmist ja toetamist. See oli tõeliselt ilus. Laval olemine on nagu sõjakäik - sa pead oma partnereid usaldama, et koos võidelda igapäevase reaalsuse sisse uus maailm. Ma usun, et meie kursus saab sellega hakkama.

OK. 21. detsembri pärastlõunal ma peaaegu sõna otses mõttes lendasin muusikaakadeemiast koju, taskus lisaks veel solfi arvestus, mida ma üldse ei lootnud enne jaanuari lõppu kätte saada, ja siis võtsime R-ga suuna Tartu poole. Tolsamal õhtul külastasid meid Kreegis Ave ja Maire, mis oli väga vahva. Järgmisel õhtul kohtusime paljude teiste sõpradega Kati sünnipäeval, mis oli vahest natuke unisem kui tavaliselt, aga samuti tore. Jõulud veetsime Kreegis pere keskel. Siis järgnesid paar rahulikku päeva lauamängude mängimisega (jõuluvana tõi tervele meie perele erinevaid lauamänge - me R-ga saime näiteks uue Fookuse - ja siis me pidime need kõik järgi proovima :)), kitarri tinistamise, lugemise, filmivaatamise ja veidikese õppimisega. Ainuke tobe asi oli see, et me teatavasti saimegi endale rohelised jõulud ja aastavahetuse ning pikk ringijalutamine vanas heas talvises Tartu linnas, millest me R-ga algul unistasime, piirdus tugeva tuule ja vastiku uduvihma tõttu ainult õige lühikese tiiruga... :(

Aastavahetusel olime taas Kati-Taavi Pangodi metsamajakeses. Läksime sinna väikese seltskonnaga juba 30. dets. õhtul, kütsime kõvasti sauna, grillisime kaminas igasugu kraami ja mängisime "Riski". Mina, olles väga vihane selle peale, et väljas ei ole lumehangi, kuhu lavalt tulles hüpata, käisin esimest korda jääaugus - tegevus, millesse ma olen siiani teatava hirmuga suhtunud. Tegelikult oli väga mõnus ja ma ei jätnud seda kordamata. Ehk siis ma olen nüüd tõeline saunahai :D ja paraku ka tõsiselt marraskil küünarnuki omanik (don't ask!). Enivei, 31. detsembril tuli rahvast juurde ja siis jätkus tavapärast möllu ja kitarripiinamist uue aasta varaste hommikutundideni. Uute hittide hulka kuuluvad Janno versioon Jääääre klassikast "Koos me istume pehastund rehal", Taavi ja Rauli romantiline serenaad "Sweet Kisses" ja Taavi hommikune "Pohmakalaul" :)

Nüüd, peale kõike seda möllu oleks vist kohane ka pisut filosofeerida ja möödunud aasta kuidagi kokku võtta. Sest see OLI väga tähtis aasta - mitte ainult sellepärast, et me kolisime uude linna ja saime endale uued koolid-töökohad (R muide otsib jälle uut tööd; aga see ei ole praeguse sissekande teema). Ma arvan, et paljus oli see rahu tegemine iseendaga. Ma olen viimaks seal, kuhu ma olen palju aastaid igatsenud jõuda, ja teen seda, mida olen tahtnud pikka aega teha. Ma olen nüüdseks pisut õppinud seda kõige raskemat kunsti - õnnelik olemist praeguses hetkes... Ja köielkõndi muidugi ka - taas ja taas. Kõige naljakam on ehk see, et ma ei usalda praegugi Jumalat 100 % ning ennast usaldan veel palju vähem - ent ma astun siiski edasi, sest mulle näib, et ma olen ise üleni üks suur soov ja vajadus seda teha.

Mind ei aja enam paanikasse ka vananemismärgid minu näol ega see, et praeguse teismelisekultuse ja meediaikoonide ajastu mallide järgi olen ma juba enam-vähem kahe jalaga hauas. Vaatasin hiljuti vanasid fotosid ja mõtlesin, et ma ei tahaks olla taas 18, ilma nende kogemusteta ja mõteteta, mis on minus praegu. Vaatasin ennast peeglist ja mõtlesin, et enda jaoks olen ma praegu, 25-aastasena ilusam kui kunagi varem.

Ees seisab uus aasta uute väljakutsetega. Neist lähimad on juba ukse taga - sess jätkub järgmisel nädalal eriala ja muusikaloo eksamitega. Kaugematele asjadele ma esialgu eriti ei mõtle. Aeg on näidanud, et nii on kasulikum.

Suur tänu teile kõigile, kes te olete olnud eelmisel aastal minu kõrval. Ja südamest head uut - õnne, rõõmu ja kordaminekuid igasse päeva.